Mõttekaaslane Lembit Reimal Eesti Klubist ärgitas tosin aastat tagasi otsima argumente Eesti unikaalsusele. Viimasel ajal on sellekohaseid mõtteavaldusi mitmeid. Tuuakse esile loodusrikkusi, looduskauneid paiku või nende kombinatsioone. Jättes siinkohal käsitlemata erinevaid arusaamu lisan nendele veel ühe, Eesti ajalool põhineva unikaalsuse määratluse.
Me pole ju kedagi kunagi okupeerinud, aga okupeeritud oleme olnud sajandeid.
Eesti rahvast on ajaloo vältel piisavalt palju hävitatud ja alandatud, aga üldjoontes on ajalugu lihvinud meie loodushoidliku mõttelaadi, patsifistlikku inimväärikust, perekonnakesksust ja õigluse taotlemist suhetes naaberrahvastega. Me pole ju kedagi kunagi okupeerinud, aga okupeeritud oleme olnud sajandeid. Meie esivanemad võitlesid end saja aasta jooksul orjarahvast riigirahvaks. Seepärast on meil õigus ja kohustus jätkata rahvusena ja riigina ja anda eeskuju teistelegi. Eesti unikaalsus peitub Maarjamaa ja tema rahva saatuses. Kui aga maailm hävib homme, millega ähvardatakse aatomiajastul? Peaks olema meelekindlust nagu Martin Lutheril: „Kui ma tean, et homme on viimnepäev, siis täna ma istutaksin õunapuu.“
Seminari vormi kasutamises mingile probleemile lahenduse otsimisel on mitmesuguseid lähenemisi. Siinkohal kasutan Toompea Haridusseminari kogemusi ja veel Riho Nõmmiku mõtteid äsja ajakirjas „Akadeemia“ nr 10 ilmunud artiklist kosmoseala rahvusvaheliste standardite koostamisest. Tahame kasutada kollektiivse intellekti jõudu rahva ja riigi hüvanguks. Ühtlasi hoiatame, et keskendudes Kongressil rahapuudusele ja eelarvele, võimegi neisse takerduda. Kongressil püüdkem unustada erakondlikkus ja päevapoliitika.
Arutelu tulemused peab koordinaator resümeerima järgmiseks kokkusaamiseks. Vajadusel moodustatakse alaseminare.
Teemaseminari koordinaatoril tuleks kirjutada esialgne paarileheküljeline tekst valdkonna prioriteetsetest probleemidest, tuginedes elukogemusele ja tunnustatud kirjandusandmetele. See edastatakse arutamiseks asjatundjatele meili teel või vahetult koosolekul, kus osundatakse puudustele ja tehakse täiendusi. Arutelu tulemused peab koordinaator resümeerima järgmiseks kokkusaamiseks. Vajadusel moodustatakse alaseminare. Seminari koosseisu kujundab koordinaator ja sellesse võib ka ise astuda. Tekstid tuleb saata ka teistele teemaseminaridele analüüsiks. Vajalik oleks läkitada tekstid kompetentsetele asutustele ja arvestada vastuseid. Lõppvariandina esitatakse kongressile umbes kolmeleheküljeline kokkuvõte. See peaks sisaldama: valdkonna hetkeseis, valdkonna probleemid ja prioriteetsed probleemid, võimalikud lahendusteed. Veel ettepanekud demograafilise olukorra parandamiseks. Fikseeritakse ka eriarvamused. Aega Kongressini on kolmveerand aastat.
Arupidamised koordinaatoritega jätkuvad. Siinjuures on esitatud teemaseminaride esialgsed valdkonnad. Loodame, et avaldamisel lugejad aitavad neid konkretiseerida ja täiendada:
1. Usk kui elujõu allikas eile, täna ja homme. 2. Põlisrahva kultuur, rahvuslik ideoloogia ja maarahva tulevik. 3. Kultuur. 4. Perekond, kodu ja keel. 5. Keskkond. 6. Haridus ja hariduskorraldus. 7. Majanduselu. 8. Eesti õigusruumi konarused eile ja täna. 9. Kasvatuse osa inimeseks kujunemisel. 10. Muutused rahva meelsuses. 11. Rahva tervis ja tervishoid.
Jaak Uibu, Ph.D, Toompea Haridusseminari asutajaliige
