Mida pakkus see õhtu ühele elatanud tantsuvõhikule? Üüratult palju. Ennekõike võlus esinejate ammendmatu entusiasm ja jäägitu pühendumus eesti rahvuskultuurile. Ettekannete jälgijad võisid veenduda, et nauditavaks tantsuks on vaja palju rohkem kui vaid treenitud jalgu. Hea rahvatants peegeldub tantsijate kogu olemuses, ka näoilmes. Meeldiv oli ka tõdeda, et põhiliselt kogu kava oli uudne. Loominguline element oli leidnud suurepärast rakendust põliste külalaulude najal, see oli täielikult uue ja vana õnnestunud süntees. Nooremate tantsunumbrid kaldusid tehniliselt juba peaaegu akrobaatia valdkonda, kuid ometi oli neis säilitatud rahvalik element. Samal ajal oli südansoojendav jälgida põrandal siuglemas just neid paare, kus härradel juba meelekohad halliks tõmbunud. Daamid on muidugi alati noored, nentigem vaid diskreetselt, et mõned olid kergejalgset noorust nautinud juba pikemat aega.
Veerandtunnisel vaheajal oli võimalus nautida kohvi ja kringlit. Kepslevad jalad said puhkust ja Killil oli teretulnud võimalus peibutada kõiki eelseisvale RAKSule. Kinnitas veendumusega, Kungla abiga tehakse igast osavõtjast meistertantsija. Ettekanded jätkusid, ning kulmineerusid ühise Tuljakuga, milles kõigil oli võimalik osaleda. Seda võimalust söandasid kasutada siiski vaid Kungla kuldsed noored. Enne lõpptantsu tutvustati Kajaka juhendajat Rita Mändlat ja Sõlekese Liina Lillipuud, keda premeeriti lilleõite ja võimsa aplausiga.
Uhke ning meeldejääv elamus! Oleks jaksu, läheks RAKSu.
Eerik Purje
Fotogalerii – Fotod Peeter Põldre