Aavikute muuseumi lugu on erakordne. See, et nõukogude ajal suudeti ühele emigrandist keeleteadlasele muuseum luua, on imetlusväärne. Kuressaare lossmuuseumi teaduri Olavi Pesti ettekandest saime teada, et majamuuseumi mõtte algatajad olid Johannes Aaviku elutöö uurija Helgi Vihma, Saaremaa Raamatuühing ja kohalikud aktivistid – Enda Naaber, Urve Kirss, Ellen Õnnis, Heinrich Männa jt. Kõige murettekitavam oli oht, et nõukogudeaegne Kuressaare linna juhtkond annab käsu üle saja-aastase puitmaja lammutamiseks. Kuna majake oli oma hiigelsuure aiaga vaid jalutuskäigu kaugusel Laurentiuse kirikust, siis planeeriti sellele krundile ehitada suured viiekorruselised elamud. Praegu laiutavad need hooned Aavikute muuseumi aia taga, poolenisti kunagise Aavikute aia territooriumil. Võitlus maailmakuulsa keeleteadlase kodumaja säilitamise eest lõppes õnnelikult ja tollane Kuressaare linna kultuuriosakonna juhataja Rein Orn andis 1989. a kompleksi üle Saaremaa muuseumile, nõudega, et hakataks tegema ettevalmistusi tollal veel ainult Johannes Aavikule pühendatud muuseumi avamiseks. Nüüdseks on muuseumis mälestustuba ka Johannes Aaviku lellepojale Joosep Aavikule, kes lõpetas Tallinna konservatooriumi August Topmani oreliklassis ja töötas ka pärast sõda Kuressaares Laurentiuse kiriku organistina. Saarlased teavad teda hästi, sest ta juhatas ka laulukoore ja viis need Tallinnasse laulupeole. Sel aastal tähistatakse Joosep Aaviku 125. sünniaastapäeva.
Helgi Vihma jõudis esimest korda Saaremaale ja Muhumaale 1956. aastal, kui ta tegi Tartu ülikoolis Arnold Kase ja Juhan Peegli juhendamisel diplomitööd Muhu murrakust. Selle tööga seoses tuli tal istuda ka Kirjandusmuuseumi raamatukogus, kus tudengineiu avastas raamatuid, mille autori nimi oli musta tušiga maha kustutatud. Tema imestunud küsimuse peale vastas muuseumitöötaja, et tuši alla on peidetud nimi Johannes Aavik. Kuna tollase ülikooli programmis polnud sellist nime isegi mainitud, tekkis Helgil suur huvi selle salapärase tegelase vastu ja ta võttis ülikooli lõpetamise järel oma väitekirja teemaks Johannes Aaviku ja tema keeleuuenduse. Väitekirja oli valmis juhendama prof Arnold Kask ja nii astus Helgi Teaduste Akadeemia aspirantuuri, et teha ära vajalikud atesteerimise eksamid. Paraku tuli varsti Moskvast ärakeelav otsus – N. Liidus emigrandist väitekirja teha ei saa. Nii kaitses Helgi Vihma oma mahuka Johannes Aaviku teemalise väitekirja alles taasiseseisvunud Eestis. Samal päeval 1992. aastal kaitses Oskar Kruus oma väitekirja väliseesti kirjandusest.
Teda oli valmis juhendama meie muusikateaduse suurkuju Karl Leichter. Paraku Moskva seda teemat ei kinnitanud ja nii soovitas prof Leichter Leo Normetil teha väitekiri hoopis Sibeliuse sümfooniatest.
Samalaadne lugu juhtus Eduard Tubina loomingule pühendatud väitekirjaga. Leo Normet võttis oma väitekirja teemaks Eduard Tubina sümfooniad. Teda oli valmis juhendama meie muusikateaduse suurkuju Karl Leichter. Paraku Moskva seda teemat ei kinnitanud ja nii soovitas prof Leichter Leo Normetil teha väitekiri hoopis Sibeliuse sümfooniatest. Tubina teemalise väitekirja kaitses praegune Muusikaakadeemia teadusprorektor Margus Pärtlas alles 1992. aastal. Muide, sel 1992. aastal oli lõpuks võimalik asutada ka Johannes Aaviku Selts.
Aavikute muuseumi aiakonverentsi soosis igati ka Ilmataat. Päikseline ilm oli kohale meelitanud rohkesti publikut. Konverentsi avas Kuressaare Kadi raadio peatoimetaja Tõnis Kipper, kes luges ette Enda Naaberi pühendusluuletuse Helgi Vihmale. Sellele järgnes Johannes Aaviku Seltsi esimehe, filosoofiadoktor Peep Nemvaltsi keelemänguline sõnavõtt. Helgi Vihma elutöö põhjaliku mõtestamise oli ette võtnud Kuressaare lossmuuseumi teadur Olavi Pesti, Saaremaa Raamatuklubi poolt tervitas klubi esinaine Elina Trave. Lõpuks sai sõna Kuressaare abilinnapea Koit Voojärv, kes ütles tänusõnad aiakonverentsi korraldajale Merit Karisele. Esinejatele tänutäheks kinkis Helgi Vihma oma 90. juubeliks ilmutatud raamatu „Johannes Aavik – aatemees ja keeleuuendaja“.
Fotod Merit Karise erakogust
