Kuna eestlaste rahvuslik ajalugu on üsna lühike, siis on näitusel ka rohkelt mütoloogilisi ja pärimuse-ainelisi töid. Pildil on sageli mitu tähenduskihti: see kõneleb nii vastavast ajaloosündmusest kui ka kunstiteose oma loomisajast. Näitusel on kenasti välja toodud see, kuidas eestlaste identiteet ja ka ajaloosündmuste kujutamine on aja jooksul muutunud ja teisenenud. Mälupaikadena esinevad mütoloogia ja rahvamuistendid, soomeugri ja baltisaksa identiteet ja pärand, muistne vabadusvõitlus, omariikluse sünd, võitlus anastajate vastu, sõjad ja revolutsioonid, nõukogude okupatsioon ja rahvusriigi taastamine. Näeme nii romantilist lähenemist, tugevalt ideoloogilisi propagandapilte kui abstraktset kujutamislaadi ja irooniat.
Näitusel ringi käies hakkab silma, et muistse vabadusvõitluse kujutamine oli väga populaarne pöördelistel aegadel ning motiive sellest kasutas nõukogude võim ära oma propagandamasinas. Kunsti abil proovis võõrvõim eestlaste ajaloomälu ideoloogiliselt kallutada, sellega manipuleerida. Näitusel on ka kõrvuti pärastsõja-aegse eestlaste ajaloomälu kaks poolt – nõukogude võim kõrvuti pagulastemaatikaga. Taasiseseisvudes on mitmed unarusse vajunud sündmused ja nende kujutamine kunstis taas päevakorda tõusnud.
Väga põnev oli näitusel näha Aleksander Bergmanni Eesti riigi sünnilugu kujutava kolmeosalise pannoo rekonstruktsiooni. Teos hävitati nõukogude võimu algaastatel ning sellest olid sälinud ainult tükid ja esimene osa „Kalevipoja õhtu“, mida on juba näidatud EÜS-i Tartu majas.
Külastajale soovitan kindlasti osta ka põhjalik näitusega koos valminud samanimeline raamat (koostajad Linda Kaljundi ja Tiina-Mall Kreem), mis iga eksponeeritud kunstiteose ja selle tekkeloo lahti seletab, paigutades selle üldisemasse kunsti/ajaloo konteksti. Ikka selleks, et paremini mõista kunsti osa eestlaste ajaloomälu ja rahvuslike mälupaikade peegeldamisel ning ajaloo osa kunsti teemavalikul.
Lea Kreinin
