Minna ei tahtnud, jääda ei saanud
Tänavu sügisel saab 80 aastat eestlaste suurpõgenemisest isamaalt. Põgeneti Vene vägede ja juba kord kogetud nõukogude võimu õuduste eest, isamaalt lahkus augustis-septembris teadmata tulevikku kuni 70 000 Eestimaa inimest. 1944 suurpõgenemine on kurb tähtpäev, mida peab teadma ja mäletama iga eestlane ükskõik kus maailmas. Seda enam, et taas ähvardab Eestit ja eestlasi idast suur oht.
Seis kiskus selliseks, et Aleksander Veiler kippus paadi kandevõimet ületama ja maha jääma. Veiler pakkus veel kulda ja raha, aga paadimees ütles ikka ei ja arvas, et merepõhjas pole tal kullast palju kasu. Lõpuks lahenes vaidlus selliselt, et paadi kergendamiseks tõsteti pool siga üle parda ja Veiler rääkis elu lõpuni, et tema hind on pool siga.
Nii sai Aleksander Veiler Vene vägede ja vältimatute kannatuste eest minema. Esmalt Soome, kus osa peret juba ees ootas, ent kuna sealgi polnud idaohud olematud, siis põgeneti üsna kohe edasi Rootsi, kust rännati 1948. aastal Kanadasse.
Ent – kes oli Aleksander Veiler Eestis? Vaid Tallinna Linnakooli haridusega Päevalehe ajakirjanik, 1910. aastal noore mehena Tallinna Teataja, 1918. aastal ajalehe Vaba Maa ja aasta hiljem samanimelise kirjastusühingu üks asutajaid ning juhte. Lehetoimetajana konkreetne – kui said ülesande, siis täida, muidu lendad!
Kuni venelaste esimese okupatsioonini 1940. aastal kuulus Aleksander Veiler Eestis mitme kirjastusühingu ja ajalehe, näiteks Rahvaülikooli, Bibliofiili, Esmaspäeva ja Ronga asutajate ning väljaandjate sekka, oli trükitöösturite ühingu ja raamatukauplejate ühingu esimees.
Veel värvikam oli Veileri isamaaline ja poliitiline tegevus, võib isegi öelda, et ta on Eesti ajaloos teenimatult tagaplaanile jäänud. Veiler osales Vabadussõjas, kus asutas Järvamaa kaitsepatajoni, oli 1917. aastal Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu, 1919-1923 tööerakonna rühmas Asutava Kogu ning I ja III Riigikogu, 1937. aastal Rahvuskogu II koja liige, kui vaid väljapaistvamat nimetada.
Roll oli igati aktiivsel Aleksander Veileril ka Eesti iseseisvuse väljakuulutamisel. Ta oli sidemehena Päästekomitee liikmete Konstantin Pätsi, Jüri Vilmsi ja Konstantin Koniku abiline, kui üritati Veileri õemehe Voldemar Pätsi korterist sõita Tartusse iseseisvust välja kuulutama. Venelaste patrullid nurjasid selle katse, nagu läks luhta ka mõte lugeda iseseisvusmanifest ette Estonia teatri lavalt. Veileri ülesanne oli tagada Päästekomiteele transport, Estonias aga paarkümmend ustavat meest manifesti esitava Vilmsi kaitseks. See, mis Päästekomiteel ja Veileril ei õnnestunud, tehti teoks hoopis 23. veebruaril Pärnus, kui iseseisvusmanifest Endla rõdult rahvale ette loeti.
Kui rinne üle käis ja sakslased tulid, oli Veiler peidus vangla pesukojas ja jäi ellu. Ent kõik olnu siiski ei taastunud – sakslaste ajal Aleksander Veilerile Vaba Maa osaühingut tagasi ei antud, tal ei lubatud seal isegi töötada.
Järgmised 22 aastat olid Aleksander Veilerile aktiivsed, töökad, edukad, aga ka tagasilöökidega. Ajaleht Vaba Maa pandi juba Eesti aja lõpus kinni, sest Veiler avaldas seal Saksa riigitegelasi pilkavad Gori karikatuurid ning see Eesti valitsusele ei meeldinud. Venelaste esimese okupatsiooni ajal võeti omanikelt kõik ära ja Aleksander Veiler pandi Patarei vanglasse. Seal soovitas eestlasest arst tal end näljutada ja sai nii Veilerit kui rasket haiget säästa. Kui rinne üle käis ja sakslased tulid, oli Veiler peidus vangla pesukojas ja jäi ellu. Ent kõik olnu siiski ei taastunud – sakslaste ajal Aleksander Veilerile Vaba Maa osaühingut tagasi ei antud, tal ei lubatud seal isegi töötada.
Ja jõudiski kätte 1944 sügis. Poole Veileri perest oli Aleksander juba kevadel, kui sakslased Leningradi all taganesid, Narva jõe joonel rinne veel küll püsis, aga oli juba näha, et Saksamaa selle sõja kaotab, Soome varjule saatnud, teise poolega sai septembri lõpus poole sea eest üle lahe ka perepea. Soomes oli pere koos vaid mõne päeva, siis seilati 27. septembril, mil Eesti oli juba punaste kätte langenud, kiviveolaeval „Venus“ Rootsi. Soomlased olid õnneks lahked, pigistades eestlaste Rootsi põgenemise juures silma kinni.
„Naised-lapsed olid all kivide peal, mehed tekil, kokku oli meid selles purjekas 840. Hind oli 100 Soome marka inimese pealt, isegi kviitung anti,“ mäletavad Aleksander Veileri lapselapsed Merike ja Roland. „Mootor läks tormis rikki, triivisime kümneid tunde ja oleksime kaljudel purunenud, poleks Rootsi puksiir meid päästnud.“
Eesti suurärimehe ja poliitiku pere esimene põgenikelaager Rootsis oli maast laeni mitteulatuvate vaheseintega nii-öelda tubadeks tehtud saalis mitmekorruseliste naridega Hörnet, aga peagi koliti nad teise laagri barakkidesse. Veel mõni aeg edasi töötas Veileri edasipürgivate loomuomadustega meespere sealsetes ajalehtedes ning lapsed läksid Rootsi kooli. Kuni Soomes kollitanud venelastele välja andmise hirm jõudis Veileriteni Rootsiski. Abikaasa Stella kinnitas Aleksandrile – korra oled venelaste käes juba vanglas olnud ja üle noatera pääsenud, teist korda sa välja ei tule!
Nii sõidetigi Kanadasse, kus justkui ootas ees muretu põli Alberta provintsis Aleksanderi ja Stella tütremehe suures talus. Ei osatud arvata, kui primitiivne oli elu tollal Kanada preeriatalus ja kui eraldatud ning kauge oli uus elupaik.
„Tulime Göteborgist merehaigetena New Yorki, edasi rongiga Torontosse ja siis kaugele läände. Euroopas olid linnad ja inimesed, siin nägime vaguniaknast päevi vaid metsi ja tühja preeriat. Oli külm maikuu, mõtlesime, et justkui Siber,“ on Aleksander Veileri lapselaps Merike meenutanud.
Kanada vajas sõja järel tööjõudu kaevandustesse, metsa ja mujale ning kõik immigrandid pandi tööle, ole sa advokaat, professor, lehemees või kes tahes. Nii pidi Eestis suurärimees ja tipp-poliitik olnud Veilergi esmalt aasta sugulase farmis sulasena töötama ja ta kaasa Stella veoauto roolis kombaini viljajoa all sõitma.
Omapärane oli see talu, kuhu mindi. Nimelt asutas selle 1905. aasta revolutsioonis osalenud ja ilmselt sanktsioonide hirmus inimtühja Kanada Alberta provintsi pagenud Martin Silberman, hilisema nimega Silverton. Otsis ja ostis maad, rajas suure talu ning tema poeg abiellus Aleksander ja Stella Veileri tütre Leaga, kes kutsuski oma pere Kanadasse. Vana Silberman oli ühtpidi mõisnik, teisalt jutustas, et kommunism on üks hea asi ja küsis Eestist tulnutelt – teil Eestis on ju venelased ja kommunismiideed, elu seega hea – miks küll ära tulite? Veilerid vangutasid päid – Silberman oleks Eestis ju kommunistide kätte jäädes esimeses järjekorras kui kulak maha lastud või vähemalt Siberisse saadetud.
Veiler nägi kohe ära, et vaja on rahvast koguda ja ühehäälselt rääkima hakata – nii loodi Eesti Liit Kanadas ja Aleksander Veilerist sai selle esimees.
Aleksander Veiler oli mees, kes elu pöördkäikudel ennast rööpast lüüa ei lasknud, vaid leidis ikka ja jälle võimalusi tegutseda, midagi hakatada ja eest vedada. Alberta provints asus küll päris maailma otsas, ometi oli seal 1940ndate lõpus palju Euroopast tulnud eestlasi ja neil omakorda mitmeid pisikesi seltse ja organisatsioone. Veiler nägi kohe ära, et vaja on rahvast koguda ja ühehäälselt rääkima hakata – nii loodi Eesti Liit Kanadas ja Aleksander Veilerist sai selle esimees.
Alberta talust kolisid Veilerid 1950. aasta sügisel Torontosse. Aleksander Veileril, kes lahkus vaid 63-aastasena, oli jäänud elada veel vaid kolm kuud, ometi jõudis ta Torontoski endast suuri jälgi maha jätta. Tema hakatatud seltsielu Kanadas toimis ja elavnes, ja 1950. aasta kevadest hakkas Torontos ilmuma Aleksander Veileri asutatud ajaleht Meie Elu. Aleksander Veileri poeg Rein, kes oli Eestis Saksa ajal ametist kõrvaldatud isa asemel Vaba Maa ärijuht, oli surmani, mis saabus kahjuks vaid aasta isast hiljem, Toronto Meie Elu ärijuht. Veileri lapselastest on Merike Veiler kunstiajaloolane, Rein Roland ja Hendrik doktorikraadiga okeanograafid.
Niisugune elukäik oli Aleksander Veileril, mehel, kelle käsi oli vägagi juures Eesti vabaks ja iseseisvaks kuulutamisel, mehel, keda võib õigustatult pidada Eesti esimese ajakirjanduskontserni loojaks. Mehel, kelle aktiivsus ei lõppenud surmani, kes ka Rootsis ja Kanadas alati organiseeris ja hakatas, kelle mõte oli alati reaalsest elust sammu-kaks ees. Mehel, kes mõtles eelkõige oma perele ja oli 1944. aasta septembris kuni seakere üle parda lendamiseni juba valmis Eesti rannale maha jääma, et vaid pere Vene võimu eest minema saaks.
Aleksander Veileri ja tema pere põgenemisest ning uuel kodumaal jalgele tõusmisest kirjutati pikemalt Tiit Lääne ja Enn Halliku 2012-2018 avaldatud raamatusarja ,,Meritsi maailma“ neljandas köites „Viimase laevaga vabadusse“.
+++++
Armas lugeja! Oled teretulnud jagama oma või oma perekonna põgenemise ja uue elu sisseseadmise lugu. Palun saada oma lugu: eetalitus@eestielu.ca või Eesti Elu, 3 Madison Ave, Toronto, ON M5R 2S2.
