Viimaste nädalate diplomaatia näitab, et USA ja Euroopa suhtlus pole kunagi pärast Teist maailmasõda olnud nii pingeline. Saksamaa, Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi liidrid on väljendanud toetust Ukrainale, samal ajal kui Valge Maja kõhklused ja vastuolulised signaalid tekitavad Euroopas kahtlusi, millele täpselt saab Washingtoni poliitikas loota.
Selle pingevälja keskel on kaks väga erinevat „rahuplaani“, mis määravad Ukraina sõja võimaliku tuleviku.
Kremlis hautud „rahuplaan“: strateegiline kaotus Ukrainale ja Euroopale
Trumpi lähikondlaste, kinnisvara ärimehe Steven Witkoffi ja Trumpi väimehe Jared Kushneri kaudu ringelnud 28-punktiline kavand on sisuliselt Venemaa tingimuste loetelu. See külmutaks konflikti Venemaa kasuks ja looks pretsedendi, et agressiooni saab tasustada. Sellest kaoks kogu kollektiivse julgeoleku loogika, millele Euroopa on üles ehitatud.
Euroopa vastus: relvarahu olemasolevatel rindejoontel ja selged julgeolekugarantiid
Euroopa suurriikide positsioon on vastupidine. Nemad näevad, et:
- relvarahu saab olla võimalik ainult praegustel rindejoontel;
- Ukraina tulevikku ei tohi siduda Moskva vetoga;
- Lääne julgeolekugarantiid ja abi peavad jätkuma;
- Putini ja ta alluvate sõjakuritegude menetlemine ei ole läbirääkimiste objekt;
- Ukraina taastamine ei ole kellegi poliitiline „projekt“, vaid Euroopa julgeolekuinvesteering.
Trumpi administratsiooni uus „julgeolekustrateegia“: strateegia asemel poliitiline manifest
Valge Maja 4. detsembril avaldatud „riiklik julgeolekustrateegia“ erineb sisuliselt kõigist varasematest USA doktriinidest. Kui seni on USA roll Euroopas põhinenud partnerlusel, siis seekord kujutatakse Euroopa Liitu ja Euroopa poliitilist mudelit pigem ohuna.
Strateegias domineerib Euroopa kujutamine sisemiselt nõrgenenud tsivilisatsioonina, migratsiooni esitamine peamise julgeolekuohuna ja Euroopa poliitilise integratsiooni pidurdamine ning suhete otsimine paremäärmuslike parteidega.
See ei ole traditsiooniline välispoliitika. See on ideoloogiline platvorm, mis käsitleb Euroopa Liitu USA jaoks mitte ressursina, vaid piiranguna.
Saksamaa kantsler Friedrich Merz nentis, et Euroopa peab valmistuma olukorraks, kus USA tugi pole iseenesestmõistetav. Paavst Leo XIV hoiatab nimetades seda dokumenti ohuks transatlantilisele partnerlusele.
Selle Brüsselis tekitanud ehmatust kinnitavad mitmed reaktsioonid. Euroopa Ülemkogu president Antonio Costa palus Trumpil mitte sekkuda Euroopa demokraatlikesse valikutesse. Saksamaa kantsler Friedrich Merz nentis, et Euroopa peab valmistuma olukorraks, kus USA tugi pole iseenesestmõistetav. Paavst Leo XIV hoiatab nimetades seda dokumenti ohuks transatlantilisele partnerlusele.
Euroopa peab arvestama, et USA poliitiline maastik on lõhestunud ja osa Valge Maja poliitilisest juhtkonnast ei näe Euroopat enam strateegilise liitlasena.
Väär arusaamine sõja käigust
Trumpi hiljutine väide, et Venemaa on „suurem ja seetõttu võidab“, ei vasta tegelikkusele. Seni on Putin:
- kaotanud üle 1,3 miljoni sõduri,
- saavutanud kahe aasta jooksul ainult marginaalse territoriaalse edu (alla 2%),
- pole 17 kuu jooksul suutnud vallutada Pokrovskit: 150 000 ründajast on langenud umbes kümnendik,
- seisab silmitsi Ukraina droonirünnakutega oma tööstusele ja logistikale,
- kannatab majandusliku surve all: tegelik inflatsioon 20–25%, eelarvepuudujääk suureneb, naftatulud võivad aastaga langeda 50%.
Ukraina olukord on tõsine, eriti korduvate rünnakute tõttu energiataristule. Kuid Ukraina suutlikkus tabada Venemaa tööstust ja infrastruktuuri tähendab, et sõjaline initsiatiiv pole ühepoolne.
Ainus tegur, mis võib Venemaale edu tuua, on Lääne kõhklus.
Ohtlikult pingestunud Euroopa ja USA suhe
Transatlantilist suhet ei mõjuta ainult Ukraina sõda. Mõjutavad ka erinevad arusaamad sellest, milline peaks olema Lääne roll maailmas.
Praegu tegutsevad USA poliitilises süsteemis paralleelselt kolm jõudu:
- isolatsionistid, kes tahavad NATO-st lahkuda;
- Trumpi poliitiline tuumik, mis näeb Venemaad võimaliku partnerina ja Euroopa Liitu vastukaaluna;
- institutsiooniline USA – Pentagon, luureasutused, osa senatist –, mis peab NATO-t jätkuvalt USA julgeoleku nurgakiviks.
See lõhe on Euroopa jaoks ohtlik. USA poliitika võib kujuneda vastuoluliseks – sõnum Valgest Majast ei pruugi kattuda sõnumiga USA Kongressist.
Sellistes oludes ei saa Euroopa loota automaatset kaitsegarantiid. Euroopa peab ise tõestama, et ta suudab olla võrreldav partner.
Euroopa sisemised lõhed: Orbán kui Vene strateegia võimendaja
Kui USA-s lõhestab poliitikat küsimus Ameerika rollist Euroopas, siis Euroopas lõhestab poliitikat küsimus suhtumisest Venemaasse. Ungari peaminister Viktor Orbán positsioneerib end üha selgemalt kui jõud, kes aeglustab Euroopa sanktsioonipoliitikat ja kritiseerib Ukraina toetamist.
See ei ole üksnes sisepoliitiline eripära. Orbáni hoiak annab Venemaale ja Trumpi administratsioonile võimaluse lõhestada Euroopa ühtsust just ajal, mil see ühtsus on kõige olulisem.
Euroopa ei saa endale lubada strateegilist killustatust. Kui Euroopa ei suuda hoida ühtset joont Ukraina küsimuses, suureneb Venemaa mõjuvõim ja langeb Lääne heidutusvõime.
Eesti julgeolek algab Harkivi ja Zaporižžja rindelt
Eesti jaoks pole küsimus Ukraina toetamises abstraktne ega ideoloogiline. See on otseselt seotud Eesti julgeolekuga. Eesti seisukohad on selged.
Eesti peab olema liitlane, kelle panus on selgelt nähtav. SKT suhtes on Eesti üks suuremaid Ukraina-toetajaid. Järjekindel Venemaa-poliitika on Eesti tugevus Washingtoni ja Brüsseli silmis.
Euroopa strateegiline autonoomia ei ole loosung, vaid julgeolekureaalsus.
Eesti peab toetama Saksamaa, Poola ja Põhjamaade kaitsekoostööd ning Euroopa relvatootmise suurendamist. Mida tugevam on Euroopa, seda tugevam on NATO idatiib.
Eesti peab USA-ga suhtlema strateegiliste argumentide, mitte emotsioonidega.
Ameerika valijate jaoks ei ole Ukraina teema esikohal. Kuid neile on mõistetav, et Ukraina võit hoiab ära tulevased konfliktid ja vähendab USA kaitsekoormust. Balti riikide kaitsmine on USAle odavam kui NATO usaldusväärsuse murenemine.
Ajalooline valik: selgrooga Euroopa või mugavuspartnerlus Venemaaga
Ukraina kaotus ei oleks mingi kauge geopoliitiline efekt, mida jälgida Brüsseli koridoridest. See tähendaks reaalselt uue rinde avanemist Narva jõe lähistel. Putini selgelt väljendatud soov taastada Stalini impeeriumi „hiilgus“ tähendab, et ta naabrid võivad olla järgmised sihtmärgid – see pole teooria, vaid Eesti kurb ajalooline kogemus.
Seetõttu ei ole küsimus ainult Trumpi poliitikas või USA kõhklustes. Küsimus on Euroopa selgroos. Küsimus on Eesti julguses ja kaitsevalmiduses.
On vaid tee, mis hoiab ära järgmise sõja – ja see tee algab järjekindla toetusega Ukrainale kuni päevani, mil Ukraina on taas vaba.
Tegelikult on olemas ainult üks valik: toetada Ukraina vabastamist, tugevdada Euroopa kaitsevõimet ja anda Putinile selge sõnum, et ta vallutushulluse hind on ta enda elu.
Euroopal ja Eestil ei ole luksust otsida illusoorseid „kolmandaid teid“. On vaid tee, mis hoiab ära järgmise sõja – ja see tee algab järjekindla toetusega Ukrainale kuni päevani, mil Ukraina on taas vaba.
Me ei saa valida USA presidente, kuid me saame valida oma põhimõttekindluse. Eesti tugevus ei tule suurusest, vaid järjekindlusest. Kui Ukraina võidab, võidab kogu Euroopa. Kui Ukraina langeb, liigub järgmine rindeleek meie poole.
See ei ole prognoos. See on kogemus enam kui 40 sõjast, mille Venemaa on oma naabrite vastu alustanud.
