fbpx
Subscribe Menu

Andrese jututuba – Meeslaulu helide saatel – Peeter Kopvillem

Sain teada Peeter Kopvillemi lahkumisest Ehatare avaras söögisaalis teisipäeva õhtul. Seisin meeskoori teises reas, tüsedate pikakasvuliste tenorite seljataga ja tundsin, nagu oleksin kuskil tammikus paksemate puude tüvede varjus. Kuulsin koorijuhi häält, et nüüd laulame ,,Requiem"'i Peetri mälestuseks. Peitsin oma näo hetkeks parema kämbla taha ja jäin äkilises leina meeleolus mõtisklema.

Olen silma heitnud Peetri nimele juba paar aastat kord nädalas ajakirja Macleans'i toimetajate nimekirjas. Et ta on ,,Senior Executive Editor", aga hetkel tööpuhkusel. Tegelikult hakkasin seda ajakirja lugema kohe pärast Kanadasse saabumist - võiks öelda 65 aastat tagasi, kuna olin juba siis ajakirjanduse narkomaan. Et sellel ajaloolisel (1905) nädalalehel selline tihe ühendus ühe vahva eestimeelse ,,noorega", on rohkem kui lihtsalt põnev!

Oli ehk õige, et Peetri leinateade tuli mulle muusika eel-löögina. Oli Peeter see, kes oma haruldases kassett-salvestises 1989. a. oskas oma loomingu alusel kommenteerida ülemineku olukorda Eestis. Ja oma stiilis, oli see siis folk-rokk või lihtsalt kopvillemlik. Võiks öelda, et tema muusika oli see, ja peamiselt kassetil ,,Uued laulud", mis mind suutis välja tõmmata oma vanadest sentimentaalsetest pop-lauludest.

Peeter Kopvillem

Peeter oli omandanud juba varasemas eas kitarrimängutehnika, mis oli ületamatu. Saime kord 1975. a. veidi koos harjutada, kusjuures õppisin juurde mõnegi nipi, ja pealegi veel stuudios ära käia. Laulud ja mängud jäid aga ,,demo” nimetuse katte alla.

Enne seda, aastal 1971, olles veel teismeline, lõi ta koos teise noore kitarrimeistri, Alar Kiviloga, kaasa Metro Karavani raames Kajaka kohviku helisevas miljöös. Aasta hiljem mängis ja laulis ta oma isa poolt kokkuseatud meloodilistes ansamblites, näiteks Ülemaailmsetel Eesti Päevadel, millele hakati hiljem vihjama kui esimene Esto. Ise olin siis pop-kontsertide koordinaator. Peatselt kutsuti teda varem asutatud ,,Külapoiste” ansambli juurde, kus, nagu 1979. aastal üllitatud heliplaadil, ta mängis kvaliteetselt silmapaistvat osa.

Sain viimastel aastatel aru ka ühest ilusast mõistest. Nii nagu kandis edasi Peeter oma isa Olafi muusikalise pärandi, on võimalik olnud nautida Peetri etteasteid oma tütardega. Kord, pealkirja all ,,isad ja tütred”, küllap vist mõnel saarlaste aastapäeva lõbusal õhtul Toronto Eesti Majas, olin ise samuti kohal oma laulva tütrega, jagades samal lavapinnal sama südantsoojendavat momenti inimese elus.

Olles kuulnud Peetri laule eesti koolilaste suus, võtsin kord südame rinda ja esitasin 2007. a. suguvõsa kokkutulekul Lõuna-Eestis – ilma autorilt luba küsimata – tema ,,Läbi päeva ja öö”. Kuidagi põimisin laulu oma sõnavõtu sisse.

Kaugemalt tulnud hõimlane palus, et ma läheksin seda ka Saaremaal laulma.

Nii Peetri ,,Uued laulud” kui ka sellele eelnev LP-kujundil heliplaat ,,Kuku sa kägu” on jätnud pagulasajastu viimasest etapist eredamad mälestused. Valter Ojakääru sulest (Oma laulu leidsime üles, 2010) loeme veel Peetri esinemistest Eestis alates 1989. a., seejuures ka kaasalöömistest tuntud kodumaiste ansamblitega ning mõneski rahvusvahelises ansamblis. Samas on tema akadeemistel alustel saavutatud ajaloolised teadmised paralleelselt kandnud teda edukalt meedia radadele nii Euroopas kui ka Kanadas ja toonud tema nime pidevalt mõnegi lugeja silme ette.

Armas Peeter!
Jäägu kajama Sinu mõtted ja mõisted!
Jäägu helisema Sinu laul!

 

 

 

 

Peeter Kopvillem – Videvik (Laulge Kaasa Toronto 01 2007) 

 



 

Read more