See inimlik otsus oli küll vastuolus Dublini kokkulepetega, samuti polnud mokkamööda Baieri sõsarerakonnale CSU, kuid tõstis igati rahva austust Merkeli suhtes.
Mitu põgenikelainet
Iga elukogenud inimene, eriti see, kes on elanud üle nii teise maailmasõja 50 miljoni pommide ja vaesuse eest kaitset otsiva inimesega kui põgenemislaine kommunistlikest riikidest, teab, et pagulaste vool tähendab alati lahenduste otsimist probleemidele.
Meeldetuletuseks, peale sõda Saksamaa Liitvabariiki jõudnud sakslased, tulid nad siis kas Ida-Preisimaalt, Pommerist, Sileesiast, Sudeedimaalt (pagendatud) või hiljem DDRist ja Venemaalt, pidid saama hakkama oma kaasmaalaste viha ja kadedusega, mida ei näidatud küll avalikult, kuid seda enam isiklikul tasandil.
Samuti ei ole palju aega möödas sellest, kui pärast Berliini müüri langemist tundsid sakslased koos rõõmu kommunismist vabanemise üle, ent peagi, konkreetsete argimurede tulles meeleolu muutus.
Läänesakslased avastasid, et Saksamaa ühendamine polnud võimalik (rahalise) solidaarsuseta. Idasakslased ootasid veel suuremaid toetusi, nende arvates paranes nende elu liialt aeglaselt.
Nüüd on läänes juba harjutud solidaarsusmaksuga, ainuke debatt käib selle ümber, kuidas seda raha õiglasemalt jagada. Praegu, 25 aastat pärast Saksamaa ühinemist, näeb ida poolel, kui toredasti on sealsed linnad ja külad korda tehtud. Raha selleks on tulnud nii-öelda ühisest potist, tänu inimeste vastutulelikkusele ja avatud südametele.
Aastate jooksul õppisid sakslased, et solidaarsus kaasinimestega tasub ennast alati ära. Saksamaa ei oleks üks maailma rikkamaid riike, kui siia poleks tulnud külalistöölised, kellest hiljem said täieõiguslikud kodanikud. Nende järglastest on paljud läinud tagasi oma vanemate kodumaale, sest tõepoolest, kui räägime sisserändest, ei tohi me unustada väljarännet.
Poliitika toetab
Äsja otsustasid valitsuse koalitsioonierakondade juhid, et tuleva aasta eelarves suurendatakse oletatavale miljonile pagulasele mõeldud raha kolme miljardi euro võrra ja liidumaadele ja omavalitsustele eraldatakse samuti kolm miljardit eurot.
Liidupolitseis (Bundespolizei) lisandub lähiaastatel 3000 töökohta. Kuid kavatsus on suurendada kohalike korravalvuritegi arvu. Karlsruhe politsei pressiesindaja Ralf Mineti sõnade kohaselt ootavad nad 1000 uue kolleegi tulekut. 400 miljonit lisaeurot saab välisministeeriumi kriisireguleerimisprojekt.
Suur tähtsus on Saksamaal vabatahtlike teenistusel, sinna plaanitakse luua kuni 10 000 töökohta. Samuti kavatseb liiduvalitsus aidata rajada talvistele oludele vastavaid elukohti.
Esmapilgul tundub tegemist olevat hiigelsuure ettevõtmisega, kuid Merkel kinnitas, et makse ei kavatseta tõsta. Saksa tööstusettevõtted ootavad nüüd poliitikutelt kiireid ja bürokraatiavabu lahendusi asüüliavalduste käsitlemisel, sest vabu töö- ja väljaõppekohti on tuhandeid.
Positiivsetele uudistele vaatamata on selge, et sakslased ei suuda üksinda kõiki pagulasi vastu võtta. Seetõttu peavad Balkani maadest kaitset soovivad inimesed arvestama kodumaale naasmisega. Samuti ootavad sakslased põgenike senisest õiglasemat jaotamist Euroopa Liidu riikides.
Balti riigid on oma vastumeelsusega põgenike vastuvõtmise suhtes olnud negatiivselt debattide keskpunktis. Etteheide, et Euroopasse tulevad pagulased tähendavad terrorismiohu suurenemist, ei ole luureteenistuse BND (Bundesnachrichtendienst) presidendi Gerhard Schindleri sõnutsi õige. Selle kohta puuduvad konkreetsed tõendid. Eurooplased peavad võitlema ühiselt illegaalse sisserände vastu ja hakkama aitama välja rännata soovijaid nende päritoluriikides.
Ühtlasi on esile kerkinud küsimus: miks keeldub kriiside tekitaja USA pagulasi vastu võtmast nagu Pärsia lahe äärsed rikkad riigid?
Abivalmid sakslased
Kuigi mitmes Saksamaa piirkonnas, iseäranis kunagises DDRis, kus elab 17 protsenti kogu riigi rahvastikust, on olnud märgata võõravaenulikkust, on suurem osa sakslasi võtnud pagulased abivalmilt vastu.
Nii metropolide rongijaamades kui mujalgi on vabatahtlikud andnud kaitset otsima tulnutele esmaabi: jagatud on annetatud toiduaineid, rõivaid ja mänguasju.
Fotograaf Jan E. Siebert oli pühapäeval Münchenis jälgimas pikast teekonnast kurnatud inimeste päralejõudmist. Kohalikud tervitasid neid sõbralikult, organisatsioon toimis laitmatult. Osa inimesi viis kiirabi otse haiglasse, ülejäänuid ootasid bussid, et viia tulijad mujale Saksa linnadesse.
Landshutis olid pandud püsti suured peotelgid. Vajadusel said pagulased arstiabi, kehakosutust ja osta telefonikaarte, võtmaks ühendust lähedastega. Enne majutuskohtadesse jaotamist põgenikud registreeriti.
Karlsruhe politsei organiseeris nädal tagasi maakonna linnakeses Stutensee-Blankenlochis pagulastele ja nende lastele liikluseeskirja kursuse. Jalgrattad ja kiivrid olid nad saanud linnaelanikelt kingituseks.
Vabatahtlikud – 15 aastat tagasi Alžeeriast Saksamaale õppima tulnud arhitekt Bali Latifa ja Saskia Friede – abistasid tõlkimisel ja korravalvurid Nicole Mellert, Björn Heybl ja Jürgen Ell õpetasid tänavatel rattaga liiklema.
Politseile on samuti tähtis luua pagulastega otsekontakte ja kaotada nende hirm ametnike ees. Tihti on tulijatel halvad kogemused politseiga, rääkis pressiesindaja. Sisserändajad saavad üldõpetust Saksa ühiskonna reeglite suhtes, näiteks teada, et pärast kella 22 valitseb hoonetes ja tänavatel öörahu ja naised on meestega võrdsed.
Isegi ehituse eest vastutav linnapea Matthias Ehrlein oli tulnud üritusele ja võttis endale aega pagulaste murede ärakuulamiseks. Järgmiseks plaanitakse avada lastekool, sest lõimimise aluseks on hea saksa keele oskus. Põgenike silmis võis märgata suurt tänulikkust. Nüüd on kõige tähtsam õppida endaga toime tulema – seda teavad nii (veel) keeleoskuseta pagulased kui sakslased.
Aino Siebert, ilmunud Pärnu Postimehes
FOTOGALERII – Fotod: Jan E. Siebert (2015)
