Liiv on käte voolimisega finišisirgele jõudnud ja õige pea plaanib ta võtta negatiivvormi, mille sisse asutakse keevitama roostevabast terasest detaile.
Kui esialgu plaaniti graniitalusel asetsev ligemale nelja meetri laiune ja 1,6 meetri kõrgune skulptuur valmistada alumiiniumist, siis nii autor kui tellija tulid mõttele, et õhulise metall-konstruktsiooni võiks valmistada hoopis roostevabast terasest, mis on ilmastikukindlam, kergemini hooldatav ja näeb matiks töödelduna väärikas välja.
“Mida rohkem materjalivalikul roostevabale terasele mõtlesin, seda rohkem hakkas see mulle meeldima,” tõdes Liiv.
Skulptori sõnutsi saavad vormid juuli keskpaigaks valmis ja augusti alguses võiks alustada keevitust. Kui kõik sujub, on taies augusti lõpuks valmis. Siis tuleb kinnitada see graniitalusele, mille valmistab ette Tori vallas Levi külas tegutsev Levikivi kivikoda.
USAs Atlantas elava ülemaailmse Eesti kesknõukogu (ÜEKN) esindaja Kristi Vuht-Allpere sõnutsi on suurpõgenemise mälestusmärgi tarvis 72 000 eurot kogunenud üle maailma tehtud annetustest vaid mõne kuuga.
Ligemale veerand skulptuuri valmistamiseks annetatud rahast on kogutud USAs, aga annetajaid on olnud ka Austraaliast, Kanadast ja Eestistki, kust mõne kuuga laekus MTÜ Tammepuu kogumiskontole ligemale 3200 eurot.
“Uus eesmärk on saada kokku 80 000 eurot,” ütles Vuht-Allpere, kes loodab panustajate ritta lisanduvat Ühendkuningriigi ja Rootsi annetajaid. Ta lisas, et kui raha mälestusmärgi püstitamisest üle jääb, luuakse fond, mille kaudu välja anda suurpõgenemise lugu rääkivaid trükiseid või korraldada teemakohaseid üritusi, talletamaks ajaloolist mälu.
Peale mälestusmärgi avamise on sel ajal linnas üleval mitu teemakohast näitust, plaanitakse okupatsioonide ja vabaduse muuseumi Vabamu ümarlauda kooliõpilastele, kohtumisõhtut kuju autori skulptor Elo Liiviga ja suurpõgenemisele pühendatud jumalateenistust Eliisabeti kirikus.
Sel nädalal Pärnut külastanud Kristi Vuht-Allpere ja tema abikaasa Aadu Vuht arutasid koos siinse projektijuhi Reelika Lume, Pärnu muuseumi näituste osakonna juhataja Indrek Aija ja Pärnu abilinnapea Ene Tähega, kuidas suurpõgenemise aastapäeva Pärnus tähistada. Peale mälestusmärgi avamise on sel ajal linnas üleval mitu teemakohast näitust, plaanitakse okupatsioonide ja vabaduse muuseumi Vabamu ümarlauda kooliõpilastele, kohtumisõhtut kuju autori skulptor Elo Liiviga ja suurpõgenemisele pühendatud jumalateenistust Eliisabeti kirikus.
Kui veel mõni kuu tagasi oli plaanis avada mälestusmärk Kesklinna silla kõrval rohealal ja tõsta pärast kesklinna kai remonti jõele lähemale, siis praeguse seisuga peaksid kai renoveerijad olema septembri lõpuks oma töödega nii kaugel, et skulptuuri saab avada jõekaldal.
Tähe sõnade kohaselt tuleb veel paika panna mälestusmärgi valgustuslahendus, et elektritööd saaks teha koos kai remondiga.
Pärast jaanipäeva kohapeal käinud Liiv arvas, et skulptuur passib valitud paika hästi. “Kui see sillale lähemal oleks, jäänuks minu silmale domineerima sillaalused torud, praegune asukoht on igati sobiv. Skulptuur on näha ka silla pealt,” hindas ta. Eesti aukonsul Atlantas Aadu Vuhtki arvas, et suurpõgenemise mälestusmärgi asukoht on õnnestunud. “See on väga õige koht,” leidis ta. “Just sellelt kailt läks 80 aastat tagasi teele 10 000 inimest.”
Pärnusse suurpõgenemisele pühendatud mälestusmärgi rajamise idee üks autoreid on Kristi Vuht-Allpere, kes oli 1944. aasta septembris poolteiseaastasena üks neist, kes koos vanemate, vanavanemate ja lähisugulastega Tõstamaa kandist üheksa meetri pikkuse paadiga üle mere Gotlandile pages. Viis aastat ootas ta põgenikelaagrites ja vabrikuelamutes aega, mil saaks kodumaale naasta.
Vuht-Allpere sõnutsi on ÜEKNi toimkond otsinud Eestis kohti, kuhu saaks paigaldada 1944. aasta põgenemise ajalugu tutvustavaid infotahvleid. Kui ta kahe aasta eest Pärnut külastades uurima hakkas, kus suvepealinnas selline tahvel või mälestuskivi on, selgus, et seda polegi.
“Pärnus on palju skulptuure: Valgre, Koidula, Jannsen, Fabergé. Hakkasin mõtlema, et siin peaks olema ka suurpõgenemisele pühendatud mälestusmärk, sest silla juurest sadamast lahkus üle 10 000 inimese,” meenutas Vuht-Allpere, kes üle-eelmisel suvel võttis julguse kokku ja läks abikaasa Aaduga, kes samuti paadipõgenik, Pärnu linnaametnike jutule. “Pakkusin välja rajada Pärnusse suurpõgenemise mälestusmärk, kogudes selleks püstitamiseks vajalik raha korjanduse kaudu.”
Pärnu linnavalitsus tuli ÜEKNi ideega kaasa ja hakati otsima kohta, kuhu mälestusmärk sobiks. Tähe sõnutsi kaaluti ka pumptrack’i kõrval jõeäärset platsi ja Vanasadama kvartali kaid, aga lõpuks jäi sõelale maalapp Kesklinna silla lähistel. “See tundus õige koht, sest just sealt mindi 1944. aastal teele,” põhjendas Täht, märkides, et oluline oli püstitada mälestusmärk linnamaale.
Peopesas on paadipõgenike laevad lainetes, mille tekitavad pihus nähtavad voldid. Samuti märgivad käed vastuvõtjaid teisel pool Läänemerd.
ÜEKN tegi mälestusmärgi loomise ettepaneku skulptor Elo Liivile, kes pakkus motiivina välja kaks kätt, mis sümboliseerivad lahkumishetke, mil jääjad ei tea, kas neile kallid inimesed kohale jõuavad ja milliseks kujuneb nende elu, samal ajal kui lahkujatel jääb süda valutama kodumaale jäänute pärast.
Nii tähistavad käed rasket lahkumishetke, mis pole tavaline hüvastijätt, vaid lahkujate näpuotsad puutuvad veel jääjate käsi – see on igatsus sõrmeotstes ja südames ning paljudele viimne koosolemise viiv. Käed on kui meri, saatus, jumalik kaitse või kaitsetus, käejooned nagu saatusejooned. Peopesas on paadipõgenike laevad lainetes, mille tekitavad pihus nähtavad voldid. Samuti märgivad käed vastuvõtjaid teisel pool Läänemerd.
Skulptor püüdis tõsisesse, kurba ja traagilisse sündmusesse tuua helgust. “Ma ei tahaks traagikat ja ängistust rõhutada, vaid näidata ka lootuskiirt. Paljud pääsesid, rajasid uue elu ja hoidsid Eesti Vabariiki elus oma uuel kodumaal,” selgitas Liiv mõtet, mida ta püüab selle tööga edasi anda.
Mälestusmärgi avamine on kavandatud 21. septembrile, kui tähistatakse 1944. aasta suurpõgenemise 80. aastapäeva.
