VEMU peaarhivaar Piret Noorhani avas inglise keeles peetud ürituse, tutvustades Eesti Kunstiakadeemia rektorit Mart Kalmi. Professor Kalm keskendus peamiselt 20. sajandi algkümnendite arhitektuurile, sobiva sissejuhatusena sõjajärgsele pagulasperioodile, millel ta peatus põgusamalt. Prof. Kalmi järgi enne nimetatud ajastut ei olnud päriselt eesti arhitektuuri kui sellist, mõju andsid baltisakslased ja vene arhitektid, insenerid, kes pea kõik mujal Euroopas olid ametit õppinud.
Kõneleja tõi esile nimekamaid selle ajastu arhitekte – Herbert Johanson, Eugen Habermann ja Erich Jacoby. Prof. Kalm rõhutas Ants Elkeni ja Mihkel Bachi tähtsust Torontos pedagoogidena ning viimast just kirikute arhitektina. Elken ja Bach olid õppejõud Toronto Ülikoolis ning nende õpilaste hulgas olid mitmed tänaseks korüfeedeks saanud arhitektid. 1960. aasta lõpetajate hulgas olid „kuldne kolm”: Enn Kajari, Taivo Kapsi ja Henno Sillaste. Esimesed võitsid auhindu ja preemiaid, Sillaste aga lõpetas cum laude.
Järgmiseks astus publiku ette E.R.A. arhitektuuribüroo partner Graeme Stewart, 2014. aasta Jane Jacobsi preemia pälvinud kõrghoonete spetsialist. Ta ettekanne oli selle tõttu oluline, et pea kõik tähelepanu ja hindamist saanud eesti arhitektid sõjajärgses Torontos ja mujal tegelesid just kõrghoonete, ärihoonete, hotellide ja õpilaselamute kavandamisega, mitmel juhul ka ehitajatena. Stewart on aastal 2007 ilmunud raamatu Concrete Toronto kaastoimetaja, teos keskendub 50-70date aastatele möödunud sajandil. See oli aeg, kui Uno Prii eriti viljakalt tegutses. Mis ime, et raamatus pikem peatükk talle pühendatud. (Ning ka Tartu College on ära toodud.) Prii oli esimesi, kes võttis betooni, mitte terase kui põhistruktuurse elemendina kasutusele. Nii hinna poolest kui aja kokkuhoidmisega – betoon lubas nö lendavate betoonivormidega kõrghooneid kiiresti püstitada – oli see samm oluline Toronto linna nägu kujundades.
Eesti Arhitektuurimuuseumi kuraator ja fotokoguhoidja Jarmo Kauge oli kolmandana kõnepuldis. Tema koostatud näitus oligi sümposiooni korraldamise peapõhjuseks. Kui esimesed kaks ettekannet nägid lisaks ekraanile spetsiifiliste näidete toomist, illustreerimaks otseselt öeldut, valis Kauge tuhandetest fotodest mõne saja, mis siis suvaliselt ekraanile ilmusid, lisades nii ta kõnele huvitava tausta. Kauge keskendus sellele, kuidas ta projekti alustas ning läbi viis. Torontos objekte pildistamas käinud fotograaf Kaido Haageni ülesvõtted näitusel andsid otsese seose kõnele. Näitus täiendatult, suuremas mastaabis, saab lähistulevikus Tallinnas Arhitektuurimuuseumis kodumaa huvilistele esitatud. Äärmiselt detailne ettekanne oli sümpoosioni esimese poole lõpetamiseks väga sobiv.
Pärast kohvi ja suupistetele suunatud vaheaega astus kuulajaskonna ette Alfred Holden, kauaaegne Toronto Stari arhitektuurikriitik, ka nende pühapäevalehe omaaegse „Ideas” sektsiooni toimetaja. Holden keskendus peamiselt Uno Prii loomingule, leides, et arhitekt mitmeti kujundas oluliselt Towers in the Park linnaprogrammi raames Toronto mitut nägu. Ta oli Priid ise kohanud vahetult enne arhitekti surma ja rõhutas Prii bon vivant iseloomu, olemasolevate reeglite eiramist ning mida ta nimetas arhitekti huumorisooneks, seletades ta ornamentaalsust, isegi pea et pikareskset stiili, mis oli nii Tartu College'i piirkonnas ehitatud kõrghoonete kui ka Eglintoni tänaval Peetri kiriku lähistel korterimajade omapäraks. Holden nimetas seda lähenemist kui Prii silmas sädet, mida oli märgata eriti ta nö hispaania perioodis. Prii ei pälvinud eluajal auhindu ega avalikult suuremat tähelepanu. Ent ta hooneid tunti, paljud tahtsid just nendes elada ja täna on mitmed ta ehitused muinsuskaitse alla asetatud.
Sümpoosioni lõpukõneleja oli arhiktekt Thomas Tampõld, kes paljastas „saladusi, millest isa ei rääkinud”. Elmar Tampõld oli mitmes mõttes renessansskuju, muusika ja kunsti viljeleja ning erakordselt viljakas arhitekt nii Kanada idarannikul kui Torontos. Ta pärand on peamiselt üliõpilaselamutega ning korterimajadega seotud. Arvukad fotod kadunud Elmar Tampõllu arhiivist rikastasid ta poja huvitavat ja olulist esitust, tuues esile Tampõllu olulist osa nii Torontole kui eestlaskonnale andes.
Piret Noorhani tänas kõiki, kes ürituse ja näituse kordaminekule panuse andsid. Nimistu on pikk. Lisaks Eesti Arhitektuurimuuseumile ja Estonian Studies Centre/VEMUle ollakse tänulikud toetuse eest, mida saadi järgmistelt institutsiooonidelt: rahvuskaaslaste programm, Haridus- ja Teadusministeerium, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Sihtasutus, Eesti Kultuurkapital.
Näitus on Tartu College'i seintel kuni veebruarini. Väga professionaalselt koostatud, tekst on eesti ja inglise keeles, Haageni fotod on võrratud. Osa neist on saadaval ostuks postkaartidena. Tuleb soojalt soovitada selle näituse külastamist, mis täiendaks kahtlemata ülalolevaid põgusaid ridu.
TÕNU NAELAPEA
