Valides VEMU raamatukogust midagi lugemiseks, on võimalik juhuslikult leida raamatut, milles on kellegi eksliibris. Näiteks Rudolf Sirge 1965. a ilmunud „Tuultest sasitud“ kannab kirjanik Kaarel Eerme eksliibrist. Juhan Smuuli „Kirjad Sõgedate külast. Muhulaste imelikud juhtumised“ näitab kaanel Emil Eerme eksliibrist. Helmut Joonukse teost „Võsu“ avades leiame Arvid Vilmsi eksliibrise. Valides raamatut VEMU kogudest on võimalus ühenduda kogukonna minevikuga.
Väliseesti kogukonnas on olnud mitmeid eksliibriste valmistajaid, omanikke ja kogujaid. Üks kirglik eksliibriste ja üldise kunsti koguja oli Emil Eerme. Ajalehe „Vaba Eestlane“ artiklis 1. dets. 1972 selgitas ta, et „ei teadvat 90% kanadalasist üldse mitte, mis eksliibris on.“ On siis üks põhjus, miks eksliibriste populaarsus väliseesti kogukonnas on nii tähelepanuväärne. Intervjuus kultuuripärandi seltsile 3. märtsil 1991 küsib Ellen Irs alustuseks Emili käest, mis on eksliibris. Emil seletab, et „eksliibris on väikesemõõduline graafiline kunstiteos, mida võib võrrelda pudelisildi suurusega ja mida tarbitakse raamatu märkimiseks. Raamatu märkimiseks on mitu võimalust – allkirjaga või nime sisse kirjutamisega, kuid kunstipärane on märkida seda vastava väikese graafilise tööga.“ Ajalehes „Vaba Eestlane“ 12. okt. 1995 selgitati, et eksliibris „sisaldab raamatuomaniku nime ‘pildina’ tema elukutse, huvialad ja nimesümboolika koos sõnadega ‘eksliibris’ – ex libris.“ Samas artiklis, pealkirjaga „Toronto Eesti Majas toimub eksliibriste näitus“ nimetati, et kõige vanema eestlastele valmistatud eksliibrise valmistas K. Raud oma vennale 1920. aastal. Sellest artikli trükkimise ajast on meil uut teavet, et Udo Ivask tegi loodusteemalise eksliibrise oma isale 14. märtsil 1898. ,,Vaba Eestlase“ artiklile kirjutas alla „-ee-“, millise pseudonüümi all kirjutas eksliibriste spetsialist Emil Eerme.
Photo gallery
Eerme korraldas mitmeid eksliibristenäitusi avalikes raamatukogudes Kanadas – tema siht oli nii eksliibrist kui ka selle kaudu Eestit tutvustada kohalikele. Eerme kirjeldas, et tema näitustel on alati Eesti valik, „et inimestele näidata eesti kunsti, näidata kunstnikku, kes on eksliibrise teinud.“
VEMU raamatukogus ei ole ainult võimalik leida raamatuid eksliibristega, aga meie riiulitel on ka väljaanded eksliibriste teemadel. Aastal 1963 ilmus Stockholmis Aleksander Kaelase „Eesti eksliibris välismaal I“, milles oli nimekiri ligi 500 eksliibrisest. Nagu on kirjas väljaande saates: „Nimestikus on loetletud need teadaolevad eksliibrised, mis 1940. a. alates on loodud välismaal kas eestlaste poolt või eestlastele.“ Eksliibriste kujundamine ja jagamine aga on pidev ja kõik ei ole alati salvestatud. Ilmusid ka teised raamatud eksliibristest välismaal, näiteks „Eesti eksliibris välismaal II“ (ilm. 1966), koostajaks Madis Üürike. Üürike tegi seda tööd edasi, soovides 20. novembril 1968 ajalehes „Vaba Eestlane“, et lugejad saadaksid talle eksliibrised, mis ei olnud varasemate väljaannete nimestikes. Pärast kolmandat väljaannet ilmus veel Emil Eerme koostatud „Eesti eksliibris välismaal IV“ aastal 1984.
Väliseesti eksliibriste nimestikes on tuntud pagulaskunstnikud, näiteks Abel Lee, Endel Kõks, Johann Naha ja Joann Saarniit. Saame ka aru eksliibriste tähtsusest Emil Eerme Kultuuripärandi Seltsi intervjuus, kus ta seletab, et eksliibrised on meie eestlaste kultuuripärand. Eerme korraldas mitmeid eksliibristenäitusi avalikes raamatukogudes Kanadas – tema siht oli nii eksliibrist kui ka selle kaudu Eestit tutvustada kohalikele. Eerme kirjeldas, et tema näitustel on alati Eesti valik, „et inimestele näidata eesti kunsti, näidata kunstnikku, kes on eksliibrise teinud.“
VEMU arhiivis leiame palju infot eksliibristest. VEMUs on näiteks kunstnik Abel Lee kogu, millest leiame eksliibriste näituste kataloogid, raamatud ja ta enda töö. Arved Vilms, kes oli ka eksliibriste koguja, annetas oma eksliibristekogud Tartu Instituudile, mis on nüüd osa VEMU kogudest. Ja muidugi, järgmisel korral, kui olete VEMU arhiivides külas, vaadake, kas leiate meie raamatutes kellegi eksliibrise ja vaadake, kas eksliibrise kaudu räägitakse selles raamatus lisalugu.
