Sealt õppisin rohkem käsitööprojektide ja ka üldisemalt riiete hoidmise kohta. Järgmiseks leidsin tema arhiivis Välis-Eesti Kirjastustoimkonna 13. väljaande, Else Rabadiku kirjutatud „Kokaraamat Eesti perenaisele“, milles on Eesti toidud ja ka teised retseptid. Mõlemad raamatud leiame ka VEMU arhiivi raamatukogus. Aga mul oli huvi vaadata läbi Tiiu Kadaku koopia tema arhiivis – inimeste kokaraamatutes on aeg-ajalt nii palju märkmeid, et need oleks nagu päevikud. Otsides endale kodunduslike tegevuste ideid, sain õppida rohkem ka teistest teemadest.
Leheküljed 26 ja 27 olid kleepunud kokku – ehk seal oli üks tema lemmikretseptidest?
Tiiu Kadaku koopias „Kokaraamat Eesti perenaisele“ on esimesel leheküljel käsitsi kirjutatud: „Tiiu Kadakule lehitsemiseks. Else Rabadik“. Nähes raamatu seisukorda, ei ole vist lehitsemine see, mida Tiiu Kadak selle raamatuga tegi. See kokaraamat oli ilmselt tal tihti kasutuses, kokkukleepunud lehekülgedega ja retseptide kõrvale kirjutatud märkmetega. Leheküljed 26 ja 27 olid kleepunud kokku – ehk seal oli üks tema lemmikretseptidest? Ehk hapukapsapirukas, või pannkoogid lihatäidisega, või pliinid?
Näen ka leheküljel 180, et Tiiu oli proovinud teha retsepti „Hapu- või võipiimakook“, mille kõrvale oli ta kirjutanud, et tema meelest on retseptil vaja natuke soola ja täpsustas, et seda küpsetada „500° 10 min, siis 400° 5 min“ – aga selle kõrvale ka „ehk parem 450°“. Võtan Tiiu märkmeid ka enda jaoks arvesse, kui proovin seda retsepti teha – ja mitmeid teisi ka. Panen neid kirja terve hulga – pirukate (lk 23-26), frikadellisupi (lk 43), peedisupi (lk 46), mulgikapsate (lk 88) ja pasha (lk 157) retseptid.
Tean, et mina ise kogun lemmik-kokaraamatutes mitte ainult märkmeid, aga retseptide väljalõikeid, ja ei olnud siis üllatus, et ka Tiiul oli neid tema raamatus olemas. Mõned olid ikka eestikeelsed retseptid – näiteks „Apelsinid riisi ja vahukoorega“, „Kohvisai“ ja „Piparpähklid“. Oli ka retseptide väljalõikeid teistes keeltes, mis tegelikult näitas Tiiu Kadaku teekonda pärast Eestist lahkumist, mida mainisin 1. osas.
Vanim leid Tiiu kokaraamatus ei ole aga ajalehe väljalõige, vaid Eesti Kalanduskoja väljaanne nr. 6 – „100 Räimetoitu“ (Noole 1939), koostanud Erna Purres.
Kuigi Soome retseptid olid puudu, oli väljalõige rootsi keeles, samuti inglise keeles. Üks väljalõige („Baked Glazed Gammon“) on ajalehest „The Star“ Lõuna-Aafrikas Johannesburgis, kus Tiiu ja ta mees elasid 1959-1975. Vanim leid Tiiu kokaraamatus ei ole aga ajalehe väljalõige, vaid Eesti Kalanduskoja väljaanne nr. 6 – „100 Räimetoitu“ (Noole 1939), koostanud Erna Purres. Sellest leiame retsepte nagu „Supp räimefrikadellidega“ (lk 3), „Räimepuding“ (lk 8), „Praetud räimed“ (lk 22) ja „Räimepasteet“ (lk 36).
Olen endale nüüd kogunud mitmeid kodunduslike tegevuste ideid tänu Tiiu Kadaku isikuarhiivile. Aga olen ka selle kaudu õppinud rohkem tema enese kohta, samuti eestluse edendamisest paguluses igapäevaste tegevuste kaudu. Tiiu Kadaku raamatust „Perenaise käsiraamat“ õppisime õmblemise, riiete hoidmise ja korrastamise, aga ka Eesti käsitöö projektide kohta – Eesti rahvakunst. Kokaraamatust leiame Eesti toite, ja toit on ikka suur osa kultuurist. Nagu Else Rabadik kirjutas kokaraamatu saates: „Käesolev retseptide kogu tahab olla abiks eesti perenaisele võõrsil oma harjunud maitse kohaselt toitude valmistamisel.“
Kasutades Else Rabadiku ja Tiiu Kadaku raamatuid, saame edastada Eesti kombeid välismaal, isegi kui oled seal olnud juba paar põlvkonda. Lihtsalt otsides kodunduslike tegevuste ideid olen leidnud ka, kuidas õppida ja osaleda Eesti kommetes ja kultuuris.
