Autorite 2014.a sügisel ilmunud teos sarjas Meritsi maailma läinud eestlaste lood (III) kannab pealkirja „Läksime vaid korraks”. Äsja ilmus samadelt autoritelt ka sarja neljas raamat “Viimase laevaga vabadusse”, mida autorid novembri alguses Tartu College'is ka tutvustavad.
Nii nagu iga selline teos, mis on ehitatud mälestustele, pakub ka “Läksime vaid korraks” süvenenule paeluvaid elamusi. Eriti siis, kui lugeja ehk tunneb inimest, kes enam kui 70 aastat tagasi toimunut värvirikkalt paljastab. Siin on Lääne ja Halliku saladus – oskus kirjutada nii, nagu arvaks, et tuttav on kõrvaltoolis istumas, pajatamas minevikuolusid, muresid ja isegi, ennäe, rõõme, kuna ka neid oli ja on ikka edasi kodumaalt kaugel elades.
Teose väärtusest ei soovi kõrvale põigata, kuna iga selline raamat kinnitab meie rahva visadust, võimeid eluga toime tulla, vaatamata enese valimata keerdkäikudele. Kuid autoritelt tuleb siiski küsida, kas tõesti on intervjueeritavad Austraalias, Saksamaal, Kanadas, USAs vastanud nii, nagu teoses tsitaatidega on antud? Terasele lugejale jääb ehk mulje, et vahest on sõnu suhu pandud. See pole kriitika, vaid küsimus, põhjendatult sellele, et vaevalt keegi nii räägib nagu autorid on kirja asetanud. Nii nagu nende ridadega, mis soovivad vaid kiitust esitada, eesmärgiks on siiski realiteet.
Egas see muuda olulist tõika. Lääne ja Hallik on saavutanud selle – ja eelnevate – teos(t)ega palju. Rõhutades just seda, kuidas elu oli nii enne sõda kui pärast seda, autorite valik elulugude esile toomisega toonitab meie rahva vastupidamisvõimeid. Vaadakem vaid pealkirja – vaid korraks lahkuti sünnimaalt.
Uutel kodumaadel elu taasalustamine polnud kellelgi lihtne. Autorite oskus seda rõhutada ilma igapäeva muredeni langemiseta on osa selle raamatu võlust. Intervjueeritavad tulid toime, ja kõik. Piisavalt on selliste – just meie, isegi kui nimepidi pole esitatud – elulugude sarjades kinnitust, et teisiti ei oleks olnud võimalik. Lihtsalt tuli olla, ja oldi.
Pagulastel puhkehetkeid vaevalt oligi. Siiski, teoses peegeldub osa meie rahva tahtejõust – et elame küll mujal kui kodumaal, aga tuleb antud päevi nautida võõrsil. Nii mõneski eluloos on seda eluvõimu tunnetada selgelt, tänu autorite oskusele edasi anda seda, mida pagulased tunnetasid, kindlasti tänutundes, varjupaika andvas riigis.
Südant soojendavad on need elulood. Äärmiselt loetavad ja huvitavad, rääkimata olulisusest. Sest kui eilset, tunaeilset ei mäleta, mida siis homne toob? Lääne ja Halliku kogutud intervjuudega, kohtumistega päris inimestega, on kaante vahele talletatud juba kolmandat korda kinnitus, kuidas eestlane jänni ei jää, miks ta veel ikka püsib inimsoo, rahvaste kirjus mustris kui ainulaadne isik. Tahtmine on pool võitu, ütleb vanasõna, teine pool on oma teha, ja selles elulugudele rajatud teoses on kinnitust küllaga. Väärt lugemine.
Tiit Lääne ja Enn Halliku kohtumine lugejatega ning 4. Meritsi-sarja raamatu “Viimase laevaga vabadusse” ning “Odaviskaja Hans Moks” esitlus toimub Tartu College'i saalis kolmapäeval, 11. novembril kl 7 õ.
Tõnu Naelapea
