Kahes raamatus leidsin käsitsi kirjutatud nime „Lydia Meel“ – nimi, mis polnud mulle tuttav ja mida ei leidnud VEMU arhiiviotsingus. Rahvusarhiivis leidsin infot tema isast – kaptenmajor Konstantin Meel ja ta emast – hambaarst Klaudine-Marie Meel. Ühel 1925. a. võetud fotol sõjamuuseumi fondis oli kirjas, et Konstantin Meel suri vangilaagris Venemaal. Klaudine ja Lydia passitaotluste fotodel 1938. aastast olid ainult nende sünniaastad kirjas.
Otsisin edasi ja leidsin Lydia Meele isikutoimikud Tartu Ülikooli arhiivist. Lydia oli vastu võetud Tartu Ülikooli üliõpilaseks 1938. a. septembris arstiteaduskonda, ta ema jälgedes. Isikutoimikus oli ka Lydia gümnaasiumi lõputunnistus ja ärakiri, mis selgitas, et Lydia isa oli Vabadusristi kavaler. Vabadusristi kavaleri tütrena sai Lydia õppida ülikoolis poolest õppemaksust vabastatuna. Aga kahjuks – nagu paljudel teistel – jäid Lydia ülikooliõpingud sõja tõttu pooleli.
Konstantin ja Klaudine Meel arreteeriti 29. juunil 1941. a. nende kodus Tatari tänaval Tallinnas. Vene julgeoleku ametnikud otsisid korteri läbi ja võib eeldada, et võtsid asju kaasa – kaasa arvatud Lydia gümnaasiumi lõputunnistuse notariaalse ärakirja. Lydia kirjutas oktoobris tol aastal Tartu Ülikooli, paludes saata temale originaali ärakirja Tallinna. Lydia palus lõputunnistuse ärakirja temale saata jälle 1942. a. jaanuaris „esitamiseks ametasutustele“. Novembris jätkas Lydia õpinguid arstiteaduskonnas Tartus. Aga juba aasta hiljem, 30. novembril 1943. a kirjutas Lydia ülikoolile, nõudes saksakeelset ärakirja ja dokumente – selles kirjas märgiti, et Lydia elukoht oli Negast Bei Stralsund, Pommern. Ta oli lahkunud Eestist ja sellest ajast alates ma ei leidnud enam juurdepääsetavat infot Lydia Meele kohta Eesti Rahvusarhiivis.
Proovisin mõnd otsingut Google’i kaudu ja „Lydia Meel Klaudine“ otsinguga leidsin huvitava LinkedIn’i blogipostituse… Võtsin blogikirjutajaga kontakti ja saime pikemalt rääkida Lydiast.
Seejärel hakkasin otsima Lydiast infot teistest allikatest. Proovisin mõnd otsingut Google’i kaudu ja „Lydia Meel Klaudine“ otsinguga leidsin huvitava LinkedIn’i blogipostituse ,,This is the story of my necklace – which is also the story of a young Estonian woman“. Ja siin viimaks leidsin, mis Lydiaga juhtus. Võtsin blogikirjutajaga kontakti ja saime pikemalt rääkida Lydiast.
Blogija Susann Kunz on sakslanna, kelle mehe tädi Bieni on jutustanud talle palju nende perekonnast. Ida-Preisimaalt pärit Kunzi pere oli kaua aega tagasi seotud keiser Wilhelmiga, siis politseiga ja ka natsirežiimiga. Selle tõttu oli Wehrmachti sõdur Otto Franz-Ferdinand Kunz (s. 1903) Tallinnas saksa okupatsiooni ajal. Ei ole kindel, kuidas või millal ta kohtus Lydiaga, aga teame, et Otto – kes oli 17 aastat Lydiast vanem – abiellus neiuga. Ma ei tea, millal täpselt nad abiellusid, sest kõikidele Tartu Ülikooli saadetud kirjadele oli Lydia kirjutanud alla „Lydia Meel“.
Susannil on olemas mitmeid Lydiale kuulunud esemeid, mida ta Bieni käest sai. Ta näitas mulle üht Lydia raamatutest ja sellesse oli juba kirjutatud „Lydia Künz 1942“. Aastal 1943 olid Lydia ja Otto lahkunud Eestist ja läinud Saksamaale. Seal muutis Lydia täiesti oma nime ja teda tunti kui Gitta Kunz.
Bieni on rääkinud Susannile, et Gitta töötas ühel ajal Ramsteini lennubaasis tõlkijana ning et Gitta ja Otto asusid lõpuks elama Trieri. Terve oma elu Saksamaal oli Gittal vaimse tervisega raskusi. Sellest on kirjutanud Susann ka oma blogis. Kahjuks oli Bieni leeripäeval suurem perekonnakonflikt ja Kunzi perekond ei näinud Ottot (ega Gittat) kuni Gitta matusteni. Susann arvas, et Gitta suri 1980. aastate alguses, palju varem kui Otto.
On vist võimalik eeldada, et Gittal/Lydial ei olnud pärast Saksamaale minemist palju või isegi ehk üldse kontakti eestlastega.
Kui räägime väliseestlaste kogemustest, eriti pärast sõda, on peateema tavaliselt väliseesti kogukond. Mul on praegu suurem siht õppida tundma väliseestlaste lugusid, mida ehk ei ole palju jagatud. Lydia Meele elu on üks neist erinevatest väliseesti lugudest, millel pole väliseesti kogukonna toetust. Mul on hea meel, et leidsin Lydia ja et saame tema elust natuke õppida.
Susann on jaganud meiega fotosid Lydia esemetest, mida tema väga hoiab. Ja siin Torontos, meie hoolitseme Lydia Meele raamatute eest VEMU raamatukogus – ning ehk leiame veel midagi meie kogudes.
