Arhivaari võimalus: tantsu tähtsus eestluses

Kui mõtlen liikumisest, mis seotud eestlusega, on muidugi esimene asi, mis tuleb pähe, rahvatants (kuigi mina ise pole tantsija, ja see on kõigi jaoks parem). Jalutades läbi VEMU arhiivi ja raamatukogu olen leidnud huvitavat tantsuteemalist materjali. Raamatukogus on mitmeid raamatuid, mis aitavad tantsuoskust arendada. Folkloristid Rudolf Põldmäe ja Herbert Tampere kirjutasid 1938.a. raamatu „Valimik Eesti rahvatantse“, mis pakub lugejale nii rahvatantsuõpetusi kui huvitava sissejuhatuse tantsu ajaloost Eestis.

Põldmäe ja Tampere märgivad, et on raske täpselt uurida tantsu Eesti ajaloos, eriti enne kristlust. Näeme ikka eestlaste sugulaste kaudu, keda kristlus ei mõjutanud, et eestlased arvatavasti väljendasid usuga seotud kogemusi tantsu läbi. Põldmäe ja Tampere kasutavad jaanipäeva näitena tantsu tähtsusest ja ehk rituaalsusest – oleme pühitsenud pööripäeva tantsimisega ümber tule ikka enne kristlust. Näeme selles näites siis eestlaste suhet tantsuga.

Meie praegune rahvatantsu kujundamine, räägivad Põldmäe ja Tampere, on olnud mõjutatud meie naabritest – näeme, et kõige suurem mõjutus tuli põhjamaadest, mis ilmneb eriti ringtantsudes. Põldmäe ja Tampere selgitavad, et seda sorti tantse näeme ka teistes riikides, millel ei olnud üksteisega palju kontakte, aga mille allikas oli ehk Rootsi kuningriik.

Folkloristid seletasid 1938. aastal, et on raske leida täpseid allikaid eestlaste tantsimisest, sest see on tihti sel ajal olnud seotud ärkamisaja romantismiga. Seega saame hästi aru tantsimise tähtsusest. Rahvatantsu taaselustamine tuli muidugi kaasa riikliku iseseisvusega 1918. aastal. Rahvas oli inspireeritud, et seda harjutada ja esineda; rahvatantsu õpetati ka koolides.

Rahvatantsu tava on jäänud siiani eesti rahvusliku väljenduse jaoks oluliseks. VEMU arhiivis saame uurida materjali, mis näitab väliseestlastele tantsu tähtsust. Leidsin T.E.R.R. Kungla koosoleku dokumendid 1975. aastast, mille hulgas oli ka rühma põhikiri. Punkt 2 selgitas: „T.E.R.R. „Kungla“ sihiks on meie rahvuspärimuste edasikandmine ja viljelemine rahvatantsude harrastamise ja rahvarõivaste kasutamise kaudu.“ Kungla kodukorras on ka kirjas: „Rühma liikmed sisendagu endile teadmine, et on auasi kanda edasi meie vana rahvuskultuuri ja olgu uhked sellele, et neil on antud olla eestlased.“ Väliseestlasena on olnud ülimalt tähtis, et meie eestlus jääb ellu, eriti aegadel, kui iseseisvus ei olnud Eestis reaalsus.

Põldmäe ja Tampere kirjutasid ka, kuidas tants seob kogukonna kokku tantsijaina (või ka pealtvaatajaina). Kungla ikka tegutseb, ja just hiljuti tantsisid nad esimest korda meie kogukonna uue Keskuse ehitusplatsil. Aga kui ei ole ise saanud osaleda või etendusi näha, saad soovi korral ikka rahvatantsuga tegeleda – VEMUl on raamatukogus „Eesti rahvatantsu treeningharjutused“ (N. Taarna, 1959) ja „Harjutusvara rahvatantsijaile“ (Ullo Toomi 1967). Kui ei saa osaleda koos kogukonnaga rahvatantsus, saad õppida kodus, tunda uhkust eestluse üle ja ehk edendada omaenda tervislikku eluviisi.