Pärast prelüüdi ja esimest ühislaulu, sobivalt „Kevad, Sinu lävel seistes“ ja liturgiat astus ette koguduste ühendkoor Erik Kreemi juhtimisel, kandes ette Anton Tamme „Emakene, ei ma seda“ ja Pühalepa vaimuliku laulu „Mu süda, ärka üles“ Torontos sündinud Riho Esko Maimetsa seades.
Vanast Testamendist luges pühakirja, Jesaja 32: 15-20 Kati Kiilaspea; Uuest Testamendist Väino Keelmannn, Johannese 17: 6-10. Järges solist Kristina Aguri hingestatud „Ave Maria“, mitte kuulsa Schuberti helindi, aga samuti kirikukanoonis tugevalt olemasoleva Bach/Gounod versiooni. Sobiv emadepäeva laul, austades Jumala poja ema.
Pärast usutunnistuse lugemist ja ühislaulu astusid ette Liina Purje-Lepik ja Heli Tenno, kelle duett „Live in Harmony“ (Rosemary Liesmer) toonitas just kooskõla leidmise vajadust, teadagi armastus on teesillutajaks.
Photo gallery
Fotod: Tiiu Roiser
Mis oligi diakon Paju jutluse rõhuks, aluseks Pauluse kirja roomlastele kaheksanda peatüki algusridadega, millest olulisim on üheteiskümnendast: „… siis tema, kes Kristuse Jeesuse surnuist üles äratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi, kes teis elab.“ Vaimulik keskendus inimeste ümber, kes meid kujundavad. Ning teadagi on neist kõige tähtsam ema. Võib muigega lausuda, et imikule, kes pole veel aru saanud maailmast, tabanud keelt ja selle nüansse, on ema nagu Jumal: annab kõike, mida vaja, hoiab ja kaitseb, on ainuvõimas.
Ei tohi alahinnata Neitsi Maarja rolli Jeesuse kasvatuses. Oli ju tema, kes soovis, et Jumalapoeg muudaks vee veiniks. Armastus tuleb meile läbi emapiima. Emadepäev on isiklik, paljudele rõõmu- ja õnnepäev, mõnele aga leinapäev. Ema on unustamatu. On ka neid emasid, kes lapsest, tema soovidest pole aru saanud. Siiski aga teinud kõikvõimaliku, et oma ihust võrsunu saaks suurde ja laia maailma julgusega astuda. Armastus, mis annab elu, pole kunagi maha visatud, kanname ema armastust endas edasi, anname seda teistele, lõpetas Karl Paju südamesse mineva jutluse.
Pärast eespalvet maa ja rahva eest ning koguduste teateid astus jälle ette ühendkoor, Liina Purje-Lepiku juhatamisel. Rahvaluule varamust Miina Härma „Lauliku lapsepõli“ sai vajaliku tundlikkusega jõulise esituse, alle-aa’d kaiguvad vist veelgi kiriku võlvides. Oli kaaskiriklaste hulgas märgata härdumust ja kaasa elamist klassikale, võõrsil elades on ikka tugevad juured sünni-, emade-isademaaga tugevalt olemas. Viimaseks lauluks oli, jällegi sobivalt Sy Milleri ja Jill Jacksoni „Let There Be Peace on Earth“, loodud rahvusvahelisele lastekoorile 1955. aastal, mis kogus sellist populaarsust, et sellised kuulsused nagu Mahalia Jackson ja Pat Boone võtsid helindi oma repertuaari.
Lõpulauluks oli, nagu vist pea igal emadepäeval Koidula „Ema süda“, mille viisistas Robert Theodor Hansen. Ühislaulu saatis tundlikult Erik Kreem klaveril, oli märgata, et nii mõnigi ühiskoguduses laulis peast tuntud tänulaulu. Mis on ka selline, et toob paljudele pisarad silma, häält on raske usaldada, emotsioonirohked sõnad tuletavad igaviku teedele rännanud ema armastust nii ehedalt meelde. Koguduse gild oli korraldanud einelaua, andes võimaluse kohvi ja maitsva kõrvase kohal vestelda, arutada tuleviku lootusi ja ootusi. Ühesõnaga kõike seda, mida ema armastus meile kaasa andis, ema musi olevat ka iga valu ja mure vastu ravimiks. Ja ennäe, kirikust väljudes oligi ilm hommikusest karmist soojenenud kevadiseks, lootus ja ootused võidavad sel aasta-ajal ilmataadi külmadele kapriisidele vaatmata ikka ja alati. Nagu jumalasõna, mis meis elab, seda lubab.
TN
