Arvo Pärdi sünnipäev on sügisel (11. septembril) ja traditsiooniliselt toimub sel ajal juba aastaid Tõnu Kaljuste eestvedamisel Pärdi Festival. Sel aastal toimuvad meie elava klassiku juubelile pühendatud kontserdid ja festivalid üle kogu maailma ja muidugi kõikjal Eestiski. Rakveres on valmimas Arvo Pärdi nimeline muusikamaja UKUARU, juubeliks valmib ka Toomas Siitani eestikeelne Pärdi loometeed analüüsiv monograafia „Arvo Pärt: oma hääle leidmine (1958-1979).“ Rõhutasin meelega sõna „eestikeelne“, sest siiani on Pärdist kirjutanud raamatuid vaid välismaalased, mis on hiljem eesti keelde tõlgitud. Kuna Toomas Siitani raamat käsitleb Pärdi kujunemist ja tegevust kuni emigreerumiseni, siis seda suudabki mõtestada ainult kohalikku konteksti põhjalikult tundev kodueestlane.
*
Pärdi juubeliaasta algas ootuspäraselt Laulasmaal. Arvo Pärdi Keskus Laulasmaal on peidetud männimetsa alla ja sinna saab läheneda vaid metsaradu pidi jalutades. Koht ise on igati märgiline – läheduses mere ääres on maja, kus suvitas Pärdi õpetaja Heino Eller ja kus Pärt tudengina tal suvel tunnis käis. Sealsamas on ka Heliküla, kuhu eesti heliloojad endale 1960ndatel aastatel suvemajad ehitasid. Pärdi muusikakeskus on oma atmosfäärilt hoopis erilisem kui tavalised kesklinna muusikamajad, kuhu võid tänavalt sisse astuda. Pärdi Keskuseni jõudmiseks on vaja aeg maha võtta ja metsateedel jalutades end vaikusega harjutada. Sellest vaikusest kontserdile jõudes kõlab ka üksik noot kui suur sündmus.
Huvi Pärdi-aasta avakontserdi vastu oli nii suur, et ansambel Vox Clamantis pidi ühe õhtu jooksul sama kavaga tegema lausa kaks kontserti. Kahjuks mina seekord Laulasmaale minna ei saanud, aga ma olen varem seal Vox Clamantise kontserdil käinud ja sealset lummavat atmosfääri kogenud. Nii saan ma igati nõustuda Annika Lõhmusega, kes kirjutas Sirbi veergudel: „See oli kontsert, mis liitis omavahel gregooriuse laulu ja Pärdi muusikalise universumi ja oli enam kui lihtsalt kaunis kuulamiselamus: see pakkus meile hetked sisemiseks vaikuseks ja hingeliseks puhastuseks“.
Tänaseks on Pärdi „Tabula rasast“ kujunenud tõsise muusika kultusteos, mida võiks tuntuse poolest võrrelda Sibeliuse „Finlandiaga“.
Ilmselt on igal eestlasel oma Pärdi lemmikteos. Üldrahvalikult armastatakse „Ukuaru valssi“, mis nelja kandle esituses kõlas ka president Arnold Rüütli kõigile avatud lahkumistseremoonial Kadrioru lossis. Minu jaoks on kõige erilisemaks teoseks Pärdi topeltkontsert „Tabula rasa“, mille maailma-esiettekandel ma olin ja milline vapustav elamus ei unune kunagi. Kuna Estonia kontserdisaal oli 1977. aastal remondis, siis kõlas see Pärdi loomingu pöördepunktiks kujunenud teos Tallinna Tehnikaülikooli aulas. Kammerorkestrit dirigeeris Eri Klas, viiulitel soleerisid Tatjana Grindenko ja Gidon Kremer. Tänaseks on Pärdi „Tabula rasast“ kujunenud tõsise muusika kultusteos, mida võiks tuntuse poolest võrrelda Sibeliuse „Finlandiaga“.
Mulle oli noore tudengina tõeliseks šokiks see, kuidas Pärdiga siinmail pärast emigreerumist käituti. Uskumatu, kuidas oli võimalik heliloojat, keda kummardas kogu N. Liidu muusikaavalikkus, päeva pealt täielikult maha vaikida. Ainult seetõttu, et ta eelistas elada välismaal. Ootan suure põnevusega Toomas Siitani raamatu ilmumist, sest nendel teemadel peatumata pole võimalik Pärdist monograafiat kirjutada.
Arvo Pärdi põlvkonna tuntud heliloojatest on elus veel ukraina helilooja Valentõn Sõlvestrov, kes oli sunnitud sõja eest Kiievist Berliini põgenema. Estonia kontserdisaalis toimus hiljuti Sõlvestrovi loomingule pühendatud õhtu, Jaani kirikus kõlas Sõlvestrovi Reekviem. Lisaks andis ta intervjuu ka Eesti Televisioonile. Külaskäik Eestisse ja kohtumine Arvo Pärdiga oli talle niivõrd emotsionaalne, et vanameister saatis Berliinist Eestisse tervituseks võluva klaveripala.
