Ent ärme oleme arvude, statistika suhtes ülekohtused. Statistika kogumine, olgu see kas rahvaloenduste fakte või gallupite kaudu arvamusi, viimane kategooria on ju suhtelisem, kuigi külm arv on oluline osa valitsemisest, olenevalt riigist. Kuidas muidu tulevikuplaane teha, kui ei ole teada demograafilist realiteeti. Sealt saavad poliitikud suunad. Ning arvud võivad olla ka iseenesest paeluvad, spordifanaatikud ju oskavad statistika põhjal prognoosida paljutki. Et hiljem kurvastada.
Eesti statistikaameti analüütik Tea Vassiljeva rääkis sel nädalal Raadio 2 saates „Pulss“ tööjõu-uuringust, mille käigus sai teada olulist. Nagu pea igal pool mujal vabas maailmas, on ka Eestis sooline palgalõhe. Mehed teenivad rohkem kui naised. Olukord on muutumas. Palgavahe on ikka suur, aga vähenemas. Kui 2011. aastal oli lõhe Eestis 20,9 protsenti, siis tänaseks on see 14,9 protsenti. Ent arvestades isegi poliitilise korrektsuse ideoloogiale keskendumisega on see koefitsient, suhe liialt kõrge.
Tööjõu-uuringus tuvastati, et Eesti põlis- ja välispäritolu rahvastiku vahe jaguneb 80:20. Põlisrahvaks loetakse neid, kellel vähemalt üks vanematest on Eestis sündinud. Ei üllatanud, kui saates avaldati eelmise aasta rahvaloenduse statistikat. Eestis elab, kujutage ette, 211 erinevat rahvust. Esikolmik teadagi eestlased, venelased, ukrainlased. Viimaste arv on põhjendatult markantselt tõusnud. Uudiseks võib pidada Nigeeriast pärit igbo rahvusest Maarjamaale asunute tõusu. Tosina aasta eest oli vaid üks Eestis, nüüd on neid 152. Soolist suhet, arve pole teada, aga Nigeeria pole eriti naistesõbralik riik. Kisendavas vastuolus ÜRO inimõiguste definitsiooniga.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
