Raamleppe sisu
Allakirjutatud dokumendi üheks olulisemaks punktiks on, et Iraan kohustub tagama ÜRO aatomienergiaagentuurile (The International Atomic Energy Agency, IAEA) 25 aastaks ligipääsu uraanimaaki töötlevatele tehastele ning võimaldab uurida kahtlaseid objekte või kahtlustusi salajastest rajatistest. Lepiti ka kokku, et suurem osa Iraani rikastatud uraanivarudest lahjendatakse või transporditakse mõnda teise riiki, millega piiratakse Teherani uraani rikastamise võimsust ja varusid. Samas lubas Iraan märgatavalt vähendada uraani rikastamise tsentrifuugide arvu − praeguselt 19.000-lt 6104-ni. Kõnealuses dokumendis seisab veel, et Qomi linna lähedal mäe sisse ehitatud Fordo tuumarajatist ei kasutata enam uraani rikastamiseks vähemalt 15 aastat.
Selle “tasuks” lubavad siis USA ja Euroopa Liit lõpetada järk-järgult Teheranile kehtestatud sanktsioonid, kuid seda vaid juhul, kui Iraan ülalmainitud kohustustest kinni peab. Kui mitte, siis kehtestatakse sanktsioonid uuesti. ÜRO Julgeolekunõukogu on lubanud omalt poolt tühistada praegu kehtivad Iraani tuumaprogrammi puudutavad resolutsioonid. Siiski jäid leppe raames püsima USA sanktsioonid terrorismi, inimõiguste rikkumise ja ballistiliste rakettide kohta.
Hea või halb lepe?
Kui USA välisminister John Kerry ütles, et esialgne tuumakokkulepe on kindel pinnas tulevaseks lõplikuks leppeks, mis võib lõpetada 12 aastat kestnud vastasseisu Teherani ja Lääne vahel, siis Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu leiab, et tegemist on halva leppega, mis jätab Iraanile võimaluse oma tuumaambitsioonide edendamiseks. Ka suurem osa USA Kongressi ja Senati vabariiklasi ning mitmed demokraadid (sh mainekas senaator Chuck Schumer) on veendunud, et tegemist on ebaõnnestunud lepinguga.
Europarlamendi saadik Tunne Kelam kirjutas, et kõnealune tuumalepe on Iraani jaoks lihtsalt ajavõit, et sanktsioonide pitsitust leevendada. Iraani diktatuuri poliitika on tema sõnul rajatud süsteemsele pettusele. Kelami hinnangul jäävad Lausanne'i leppe puhul õhku rippuma põhimõttelised probleemid, millele raamkokkulepe kindlat vastust ei anna. Aja võitmisest on Kelami sõnul huvitatud ka USA president Barack Obama, kes on USA usaldusväärsust tõsiselt kompromiteerinud ühepoolse tagasitõmbumisega iseenda kehtestatud punasest joonest Süürias ning vajab hädasti Ameerika välispoliitika võitu Lähis-Idas (ERR, 03.04.).
Venemaa välisminister Sergei Lavrov kommenteeris raamlepet omalt poolt, öeldes, et see aitab parandada julgeolekuolukorda Lähis-Idas. Tema arvates saab Iraan tänu sellele mängida nüüd aktiivsemat rolli Lähis-Ida konfliktide lahendamises. Pigem ehk siiski vastupidi – kits ei kõlba kärneriks, nagu rahvatarkusest teada.
USA poliitiline analüütik William Kristol kirjutab, et isegi siis, kui sanktsioonide eemaldamine on järk-järguline ja Iraan vähendab oma tsentrifuugide arvu ning võimaldab IAEA inspektoritele ligipääsu oma tuumarajatistele, säilitab Iraan oma tuuma-infrastruktuuri pea täielikult (WP, 06.04.).
Iraani president Hassan Rouhani ja välisminister Mohammad Javad Zarif hõõruvad aga rahulolevalt käsi. Nad seljatasid Lausanne'is kuue suurriigi väärikad esindajad ning kauplesid endale välja üsnagi soodsad tingimused. Nutikad pärslased!
Iraanile, mis mahitab riiklikul tasandil terrorismi ja pole kunagi teinud saladust sellest, et ta on USA vaenlane ning soovib Iisraeli hävitamist, jääb siis kõigest hoolimata tuumariigi potentsiaal. Just samal päeval, mil kõnealune raamlepe allkirjastati, deklareerisid Iraani ajatollad, et Iisraeli hävitamine on endiselt nende üks peamine eesmärk, mille üle isegi ei diskuteerita. Iraani agressiivne režiim on tuntud oma manipulatsioonide, pettuste, sabotaažide, meelemuutuste ja sõnapidamatuse poolest.
Kuidas reageerida?
Ajalehe USA Today (06.04.) juhtkirjas leitakse, et Kongress on lausa kohustatud selles küsimuses oma hääle kuuldavaks tegema, et võtta maailma ühelt ohtlikumalt riigilt võimalus tuumaambitsioonide arendamiseks.
Aga isegi siis, kui USA Kongress peaks torpedeerima raamlepingu, võivad Lausanne'i läbirääkimistel osalenud ülejäänud riigid seda dokumenti aktsepteerides leevendada oma sanktsioone ja õliembargot Iraanile. See puudutab eriti Hiinat, kellel on tugevad majanduslikud sidemed Teheraniga ja suur “janu” õli järele. Hiinlasi ei huvita ei USA prestiiž ega majanduslikud taotlused Lähis-Idas.
Kas allakirjutatud raamleppele on üldse alternatiivi? Peaminister Netanyahu ütles 5. aprillil CNN-le antud intervjuus, et läbirääkimistel osalenud suurriikide esindajad pidanuks jääma paindumatuks soodsama tehingu saavutamise nimel.
Kas Iisrael riskib praeguses olukorras Iraani tuumarajatiste ühepoolse ründamisega? Kahjuks tekiks sel juhul Lähis-Idas veel üks ülimalt ohtlik sõjakolle, mis võib sisse juhatada koguni tuumasõja.
Lõpuks tuleb tõdeda, et tuumalepe Iraaniga pole rajatud tugevale pinnasele, nagu president Obama väidab, pigem ehk uhtliivale. Tegemist on tõesti aukliku leppega, mis tekitab hulgaliselt küsimusi ega paku adekvaatset lahendust peamisele probleemile – Teherani tuumaambitsioonide lõpetamisele.
