Kuigi koht on väike, on seal palju ajalugu ja ka mitmed vaatamisväärsused, näiteks Screaming Heads betoonkujud ja nende juures Midlothian Castle, mis pole küll just vanuse poolest ajaloolised, aga on siiski tähtsad piirkonna mainele ja nimetatud ka Ontario 100 vaatamist/külastamist vääriva koha hulgas. Külas ajalooline jõeäärne jalutuskäik on väärt teha, kuna sealt küla oma alguse saigi.
Burks Falls asustati esmalt 1860ndatel aastatel puidutööliste poolt, kuna Magnetawani jõe kaudu, mis sealt läbi voolab, said laevad tulla ja võtta puidulaadungi peale ning läbi Georgian Bay viia see kaugematesse paikadesse. Küla sai oma nime asutaja David Francis Burk’i järgi, kes otsustas, et maa-ala oleks sobilik. Ainuke juurdepääs esimesed peaaegu paarkümmend aastat oli kas aurulaevaga või läbi tihedate metsade põhja pool Bracebridge’I, kus ei olnudki veel korralik maamõõtmine toimunud.
1875. aastal ehitati lõpuks Rosseau-Nipissing koloniaaltee North Bay’ni välja ja nii hakkas vaikselt küla asunike arv ka kasvama. Valmis oli saanud selleks ajaks esimene korralik talumaja, mille lasi ehitada John Russell Watt. Tema ettevõtmisel ehitati jõele tamm, mis nimetati tema järgi. 1879. aastal asutati aurulaevateenindus lähedasest Magnetawan’ist Burks Falls’i kose juurde, mis asus keset küla ja tänapäeval näeb, kuhu laevad oleks umbes tulnud.
Jõge mööda käis üle aastate kogunisti seitse aurulaeva mitu korda päevas ja see oli ainuke moodus, kuidas külas asuvast rongijaamast sai viia tarbekaupa ja ehitusmaterjali lähedal asuvatesse paikadesse.
Autoliikluse tuhenemise ja populaarsuse tõttu kasutati vähem ja vähem laevu ning viimane aurik ,,Mike“ tegi oma sõidu 1934. aastal.
Kahjuks ei ole Burks Falls eriti kasvanud elanike arvu poolest 1880. aastate lõpust, kuna metsamajandus lõppes ja teist tööd ei ole seal siiani just leida.
Paar sõna ka ,,Screaming Heads“ skulptuuride kohta, mis asuvad lähedases Amalguin Highlands piirkonnas. Kunstnik Peter Camani asus 310 aakri suurusele maa-alale elama 1970ndatel aastatel. Ta hakkas valmistama betoonist valatud hiigelskulptuure, mõned on isegi kakskümmend jalga või peaaegu seitse meetrit kõrged. Kunstnik valab need algeliselt maa peal valmis ja siis tõstab need püsti masina abil, igaüks on natuke erinev. Camani oma maja on ka väärt uurida, see on peaaegu nagu loss, kus on tema oma valatud draakonite ja teiste müütiliste kujude skulptuurid igal pool õue peal.
Tavaliselt on maa-ala huvilistele avatud, kuid Covidi tõttu on praegu kahjuks see suletud. Aga tee pealt saab ikkagi näha mõningaid kunstitöid õue peal ja saab ka ehk küsida näituse ja kunstniku kohta, kui satute sinna õigel päeval.
