Kahekorruseline telliskivist maja on natuke eemal teest ning seda ehk kohe ei märka, kui ei oska vaadata, aga ta seisab ilusa krundi peal ning tal on omapärane ajalugu. Mis hoone nii eriliseks teeb ning mis ta tähtsus? Seda saab edasi lugedes teada.
Field House asub lookleva Niagara jõe kaldal ning ta ümber on ammusel ajal istutatud sihvakad kastanipuud ja tänapäeval on läheduses ka mitmed viinamarjaistandused. George Field ja tema perekond, nagu mitmedki teised varased elanikud Ontarios, olid Inglise kuningakoja lojalistid, pärit Pennsylvaniast Ameerikas. George teenis sõjaväes kolonel Butleri Rangerites ja kui Ameerika revolutsiooni tõttu oli vaja lojalistidel põgeneda põhja poole Kanadasse, täpsemalt Niagara piirkonda selles olukorras, asus ta koos Butleriga Niagara jõe kaldale umbes 1782. aastal.
Peale George’i surma taotles ta poeg Gilbert järgmise mõne aasta jooksul riigi käest 100 aakrit maad jõe kaldal kompensatsiooniks maa eest, mida nad kaotasid revolutsiooni ajal. Ta sai selle maa kätte 1790. aastal ning 1800 ehitaski ta kahekorruselise maja, mida hakati hüüdma Field House’iks. See ongi just huvitav punkt; maja ehitati telliskivist, aga Ontarios ei kasutatud veel üldsegi telliskivi ehitamiseks sellel ajal, tegelikult hakkas telliskivi tõeliselt levima ehitusmaterjalina siin alles 19. sajandi keskpaigas ja lõpu poole. Üks teooria võiks siis olla, et kuna Ameerika oli just teisel pool jõge ning seal ehitati juba 18. sajandi keskpaigas telliskivist maju, ehk toodi telliskivi siis Ameerikast selle maja ehitamiseks. Igatahes on maja üks esimestest (ehk isegi esimene) telliskivimaja Ontarios.
Suure 1812. aasta sõja ajal kasutas Briti sõjavägi Field House’i haiglana ning puhkepaigana. Huvitav on siinkohas mainida, et kindral Brocki viimane pikem peatus enne surma oligi just selles majas sama aasta oktoobris. Queenston Heightsi lahingus ja peale Fort George’i ülevõtmist mais 1813. aastal võttis Ameerika sõjavägi ka Field House’i üle. Pärast sõja lõppu taotles Fieldi perekond kompentsatsiooni riigilt kahjustuste eest majale sõja ajal ning hoone oli perekonna hoole all kuni 1925. aastani.
Vahepeal oli sellel mitu omanikku, kuni Robert J. Cudney ostis selle 1961. aastal. 1968. aastal omandas ehituse Ontario Heritage Foundation ning restaureeris selle; pärast seda on ta olnud eraomanduses kuni tänapäevani. Majal on ka omapärane see, et originaalne maa-alune veehoidla on ikka olemas ning ühendatud keldrikorrusel. Maa-alale on ka maetud mitmed perekonna liikmed üle aastate, ehk leiab seal ka veel mõned vanad hauakivid.
Veel üks huvitav paik avastada Ontarios!
