Euroopa kolmest praostkonnast, Saksamaa (80 liiget), Inglismaa (120 liiget) ja Rootsi (819 liiget), on viimasena nimetatu nii liikmete kui ka koguduste arvu poolest suurim ja elujõulisim.
Keele ja meele säilitamine
Samas on mitmeid kogudusi, mis ilmselt lähiajal oma tegevuse lõpetavad, sest kohalik eestlaskond on kahanenud alla kriitilise piiri. Kanadas on seesuguseid kaks ja USAs kolm. Seega on enamikul kogudustest säilinud eelkõige ajalooline ja kultuurilooline tähendus, mis on aidanud hoida võõrsil elavate eestlaste ajaloolist sidet oma või esivanemate sünnimaaga. Praktilise tegevuse ülalpidamine aga hakkab järjest rohkem käima üle jõu.
Elujõulisemaid kogudusi leidub Kanadas, Rootsis, Austraalias ja USAs. Suurim neist on praegu Toronto Peetri kogudus, mis moodustab liikmete arvu poolest Välis-Eesti piiskopkonnast kuni 45%. Koguduste elujõulisus sõltub oluliselt piirkonnas elavate eestlaste hulgast ning eestlaste kogukonna üldisest aktiivsusest.
Rõõmustav on olnud see, et võõrsil asuvate eestlaste teenimiseks on tulnud kas alustada uutes kohtades jumalateenistuste pidamist või on taaselavnenud tegevus mõnes varem eksisteerinud koguduses.
Nii on alustatud eestikeelsete jumalateenistuste pidamisega Brüsselis, on taastatud üks kuulutuspunkt Saksamaal, Inglismaal peeti Londonis saatkonna kaasabil Eesti Vabariigi aastapäeva jumalateenistus ning koguduste teenimisel on kaasa aidanud vaimulikud Eestist, Inglismaalt ja Kanadast. Üle pikkade aastate peeti jõulude ajal teenistus ka Buenos Aireses.
Šotimaal on aktiivsemaks muutunud sealse kuulutuspunkti tegevus ning jumalateenistusi õnnestus seal pidada neli korda aastas. Samas on kogudustes peamisteks ametitalitusteks matused. Ristituid ja leeritatuid kokku oli piiskopkonnas alla 80.
Kogudused tegutsevad oma asukohamaa seadustele vastavalt ning on reeglina ka kohaliku luterliku kiriku kogudustena registreeritud.
Üha enam on siinsete koguduste töös kasutusel kohalik keel, sest paljud nooremad liikmed suhtlevad igapäevaselt kohalikus keeles ja eesti keele oskus kujuneb järjest sümboolsemaks. Kunagiste pagulaste järeltulevad põlved on üldjuhul segunenud kohaliku rahvaga ning peredes on eesti keelt oskavaid liikmeid järjest vähem.
Samas peetakse ülimalt oluliseks kiriku säilimist eestikeelse ja -meelsena. Seega on jumalateenistuste peamiseks keeleks veel eesti keel, aga ametitalituste puhul kasutatakse valdavalt asumaa kohalikku keelt.
Kahepoolne kasu
13. novembril 2010 toimus Tallinnas ja 28. novembril 2010 Torontos EELK ja E.E.L.K. nähtava ühtsuse leppe allkirjastamine, mille tulemina muutus Välis-Eesti kirik EELK Välis-Eesti piiskopkonnaks. Kogu protsessi ajalugu on üle kahe aastakümne pikkune, sest esimesed kontaktid kirikute ühinemise teemal algasid juba enne Eesti Vabariigi täielikku vabanemist Nõukogude okupatsioonist.
Osa USAs tegutsevaid kogudusi ja üks Kanadas tegutsev kogudus on selle sammu vastu häälestatud tänaseni ning on nõuks võtnud mitte alluda EELK-le. Enamik neist kogudustest moodustab vaid väikese osa EELK liikmeskonnast.
Kodu- ja Välis-Eesti kiriku ühinemise kaudu on välismaal tegutsevate koguduste tegevus saanud olulist tuge jätkamisele. Välis-Eesti piiskopkonna kogudusi teenib juba üle kümne vaimuliku, kes kas alaliselt elavad ja töötavad välismaal või aeg-ajalt külastavad meie piiskopkonna kogudusi.
Teiseks oluliseks ja tuntavaks toeks on kirikliku struktuuri algete taastamine koguduste koondamisel ühtseks tervikuks ja selle kaudu oma identiteedi säilitamine ja kujundamine, kolmandaks kaasatus EELK üldkiriklikesse võrgustikesse. Sealhulgas info jõudmine nii võõrsilt kodumaale kui ka kodumaalt võõrsile.
See kõik loob reaalse arusaamise, et kunagisest pagulaskirikust on jõutud tänapäeva avatud maailmas tegutsevaks ühiseks jumalalaste osaduseks, millel on oma kannatusrikas ajalugu ja põlised väärtused, kuid ka missioon ja ülesanne, mis on suunatud tulevikku.
Mart Salumäe,
Välis-Eesti piiskopkonna Konsistooriumi peasekretär
