IRLi tänavusest programmkõnest koorus taaskord välja uusvana positiivse avatud rahvusluse idee, mille töötasime isamaalise mõttekoja jõul ning Mart Laari juhtimisel välja 2000. aastate algul. Kümnes käsus Eestile avasime toona selle märksõna järgnevalt:
„OLE AVATUD! Kaasaja maailmas omavad võimalusi enda teadvustamiseks vaid rahvad, kes suhtlevad maailma ning iseendaga avatult ning on valmis vastu võtma uusi ideid ning mõjutusi, neid enne heakskiitmist loomulikult kriitiliselt läbi kaaludes. /—/ JÄÄ ISEENDAKS! Avatusega peab möödapääsmatult kaasas käima enda omapära säilitamine. Maailmas ei aita end teadvustada lõputu samastamine, vaid pigem oma erisuste positiivne rõhutamine. Positiivne avatud rahvuslus on tänases Euroopas saanud edukuse koostisosaks, mida kõige selgemal kombel demonstreerib kasvõi Soome areng.” Mart Laar rõhutas oma viimases, 2012. a peetud kõnes IRL-i esimehena samuti, et erakonna jaoks on tähtsaim hoida avatud rahvusluse põhimõtet: rahvuslus ilma avatuseta viib tigeda marurahvusluseni.
Kirjutasin 2000. aastate algul sel teemal ka ise ettekandeid ja artikleid, vt näiteks „Avatud rahvuslus või rahvuse kadu?” (Sirje Kiin. Kõik sõltub kultuurist. 2003, lk 12-14). Lisaks Mart Laarile on sel teemal paar aastat tagasi põhjalikult arutlenud Marju Lauristin (Kestlik on vaid avatud eestlus, Postimees 9.02.2013) ja Tiit Kärner (Mis on avatud rahvuslus? Sirp 6.06.2013). Tiit Kärner sõnastas avatud rahvusluse mõiste nõnda, et see kõlab täna veel aktuaalsemalt kui kolm aastat tagasi: „Maailm peaks lähtuma ühest selgest printsiibist: iga rahva õigus ja kohustus kogu inimkonna ees on arendada oma kultuuri ja – see on eelnevast lahutamatu – kaitsta oma kultuuriruumi ning kõigi riikide ja rahvaste kohus on neid selles toetada. See ei tähenda riigi sulgemist välismõjudele, vaid olukorra loomist, kus kultuurikontaktide areng on kultuuri sisemise arenguloogika tulemus, mitte peale sunnitud. Avatud rahvusluse teine pool – avatus – seisneb valmisolekus vastu võtta ja tervitada neid saabujaid, kes eeltoodud põlisrahva õigust tunnustavad ja selle järgi käituvad. See tähendab seda, et iga sisserändaja peab algusest peale teadma, et võõra rahva sekka elama asumine tähendab alati teatud loobumist – loobumist nendest oma kultuuri tavadest ja väärtustest, mis on vastuvõtva rahva omadega vastuolus. Ning oma kultuuri saab ta säilitada tasemel ja viisil, mis ei muutu ohtlikuks teda vastuvõtva maa omale. Tulija kas kohaneb kohalike oludega või lahkub.”
Arvasin 2003 ja arvan ka nüüd, et eestlastel on oma tugevalt teistsugune sõnum liberalistlikule läänemaailmale, kus rahvuslus on muudetud suletuse ja sallimatuse sünonüümiks. Nimelt eesti rahva ajalugu ning meie riigi olemasolu ise tõestab, et rahvuslus võib ja saab olla avatud, et on võimalik püsida ja omanäolist kultuuri edasi kanda ka erinevate maailmade ja kultuuride ristumisteel. Meie oma taani-rootsi-saksa-vene kogemus on näidanud, et võõrmõjud ei pruugi vaid vaesestada, vaid võivad ka rikastada ning meil on olemas sajanditepikkune kogemus, kuidas selle imega toime tulla.
Üleilmse Eesti võrguvärava „Minu inimesed” ideed ellluviivalt töögrupilt on Tsahkna omakorda laenanud Eesti suuremaks tegemise mõtte, idee, et meid ei tohiks rahvusena piirata territoorium, et peaksime väärtustama ja arendama üleilmset eestlust. On positiivne, et vähemasti üks valitsuserakond on jõudnud selle äratundmiseni, loodame, et teoreetilistest teesidest jõutakse konkreetsete tegudeni. Ühest napivõitu rahvuskaaslaste programmist, kust näpuotsaga antakse natuke raha eesti keele õpetamiseks välismaal ja paari arhiivi korrastamiseks, ei piisa nende saja- kuni kahesaja tuhande eestlase organisatsioonilise tegevuse toetuseks, kes välismaal tegelikult üleilmset eestlust ülal hoiavad ja arendavad. Nad teevad seda enamasti puhtast õhust ja armastusest. Kõigepealt tuleks hakata näiteks toetama väliseesti ajalehtede ilmumist välisriikides, mis on esmane ja elementaarselt hädavajalik Eesti kogukondi kooshoidev kanal ja suhtlusvahend välismaal.
Tõsi, Tsahkna esitas ühe täiesti uue – Eesti e-kodaniku programmi idee, kuid jättis selgitamata, mis alusel kodakondsust jagataks. Ainsa eeldusena nimetas ta, et „need inimesed jagavad kõige fundamentaalsemaid väärtusi – arusaamu sellest, mis on hea ja mis on halb”. Kas siis kõik need, kes järgivad näiteks kristlikku kümmet käsku, võiksid saada Eesti e-kodanikeks? Kas tõesti kõik, kes pole tõestatult kriminaalid, võiksid tulevikus saada Eesti e-kodakondsuse?
Juba 2007. aastal esitas Tõnis Lukas ettepaneku, et Eesti võiks seada eesmärgiks 1,5 miljonit eesti keele rääkijat. Vahenditeks pidas ta positiivset iivet, kõigi Eestis elavate inimeste eesti keele oskust ning kümnetele tuhandetele välismaalastele eesti keele oskuse õpetamist (Keel säilib, kui me seda ise tahame. Sirp, 20.04.2007). Tsahkna lisas nüüd oma programmkõnes veel pool miljonit küsitava päritoluga Eesti-meelset või e-kodanikku, seades eesmärgiks jõuda kahe miljoni eestlaseni ning seda juba ühe põlvkonna jooksul. Ka kõige optimistlikuma rahvastikuprognoosi kohaselt on tegu poolemiljonilise utoopiaga. Erinevalt Lukasest ei esitanud Tsahkna aga ühtki abinõu, kuidas sellise numbrini jõuda. Pelk propagandajutt pereväärtustest ja pagulaste tagasisaatmisest ei vii meid paraku edasi. Unistama muidugi peab, aga riiki juhtivad poliitikud võiksid siiski vähemasti mõnes punktis toetuda teadlaste, sh rahvastikuteadlaste arvandmetele ning nende poolt välja töötatud asjalikele strateegilistele kavadele.
PS Mina olen ühele ameeriklasele eesti keele peaaegu selgeks õpetanud. Igale eestlasele üks õpilane ja kaks miljonit tehtud!
