Osavõtt oli rõõmustavalt arvukas, auditoorium silmatorkavalt rahvusvaheline, sõnavõtte rohkesti. Pilt kõnelejate noorpõlvest oli laias laastus üsna sarnane: vanemad püüdsid kõigest hingest lastes säilitada maailma, mille nad ise olid kaotanud, nii keeles, kultuuris kui rahvapärastes kommetes ja tavades. Mõnel pool mindi sellega liiale: inglise keele rääkimise ja kanadalastega suhtlemise keeld. Paratamatult tekkisid identsuskriisid, eriti seal, kus mõlemad vanemad ei olnud samast rahvusest. Kriiside lahenemisele aitasid suuresti kaasa vanemate sünnimaa külastamised, ka sel ajal, kui need maad olid veel okupeeritud. Lõpptulemusena võttis pea kõigi hinges maad arusaam, et nad vajavad mõlemat maailma: nii seda, kus nad ise on kasvanud ja hariduse omandanud, kui ka vanemate pärandist ammutatut.
Hästikorraldatud mõttevahetust pinevusega jälgides kerkisid pähe mitmed kriitilised mõtted. Kaugeltki mitte etteheitvad või halvustavad, pigem konstruktiivsed. Selleilmelisi üritusi võiks tulevikus veelgi korrata ja siis ei tee paha, kui esimene on karastavast kriitikatulest läbi käinud. Kõigepealt soovinuks näha ühe vestlusgrupina Kanadas sündinud vanemate lapsi, kellest nii mõnedki on juba üsna küpses eas. Vastuväitena võib esile tuua, et kava oli juba niigi ülemäära pikk. See on kahtlemata tõsi, kuid just sellest aspektist vaadatuna võiks seda teemat edasi arendada.
Siinkirjutaja arvates võinuks kolme vestlusringi asemel piirduda ühega ja anda igale osalejale võimalus esineda umbes kümneminutise lühireferaadiga. Antud juhul kujunes nii, et ringis osalevate püsivastajate ja auditooriumi (püsimatute?) kommentaatorite sõnavõtud olid pea samapikkused ja sisult sarnased, mistõttu arutelu muutus pisut venivaks ja lohisevaks.
Teise ja juba mõnevõrra ketserliku mõtte puhul lausa sooviks kuulda vastuväiteid. Võimalik, et vaid siinkirjutajale jäi selline mulje, kuid kõnelejate rõhuasetusest võis välja lugeda: meie kodumaa on Kanada, oleme kõik kanadalased vaatamata etnilisele päritolule. Milleks rõhutada endastmõistetavat? Soovinuks kuulda sama sõnastust teistlaadi alatooniga: oleme kanadalased, kuid tänu oma juurtele on meil midagi, mis paljudel puudub, oleme sellevõrra rikkamad ja rikastame ka kohalikku ühiskonda. Sellest räägiti, kuid rohkem vabandavalt kui uhkusega. Ometi olid paljud kõnelejad oma rahvusgrupis aktiivselt osalejad, eestlastest igatahes kõik ja teadaolevalt ka teiste enamik.
Veel üks omapärane tähelepanek, mis on vähem kriitiline kui hämmastav: sõnavõtjad olid valdavalt naissoost. Kaheteistkümne vestlusringis osaleja hulgas leidus vaid kolm meest. Ka ettevalmistamata sõnavõtjate puhul oli proportsioon umbes sama. Mis on juhtunud meestega? See polnud daamide kohviklatš, vesteldi asjalikel ja elulistel teemadel.
Lõpuks alandlik vabandus reporterilt, kes oli sunnitud enne lõppu lahkuma, mistõttu võis üht-teist olulist jääda märkamata ja ülevaates toimuda möödalaskmisi. Olgu veel kord rõhutatud, et kriitilistes tähelepanekutes puudub pahatahtlikkus ja vastuväited on enam kui teretulnud. Ühiskondlikus tegevuses kuulub kõik kriitika alla, kriitika kaasa arvatud.
Eerik Purje, Toronto
