Saksa kantsler Angela Merkel pole ise ka suutnud oma ametis olla alati poliitiliselt väga tasakaalukas, sest just temale kuulub kogu Euroopat kõrvu kikitama pannud lause, et „multikulti poliitika Saksamaal on läbi kukkunud”.
Hugenotist kriitik
Sellel foonil on huvitav, kui kriitiliselt võtavad sõna sakslased, kelle esivanemad on olnud ise sisserändajad. Üks sellistest kriitikutest on kunagiste hugenottide järglane Thilo Sarrazin, kelle raamatut „Ennastlammutav Saksamaa” („Deutschland schafft sich ab”) on müüdud 1,5 miljonit eksemplari (Eesti Ekspress, 5.11.12).
Hugenottide roll Berliini ajaloos on olnud väga suur. Dr Sarrazin kritiseerib väga avatult ja teravalt praegust Euroopat (Saksamaad), et siin ei olda sisserändajate suhtes küllalt nõudlik ega rõhutata sisserändajate integreerumise vajadust asukohamaa kultuuri.
Ajakirjanikud on välja uurinud, et Sarazzini esivanemad on selle integreerumise edukalt läbinud, sest nagu ta ise on märkinud, põgenesid tema hugenottidest isapoolsed esivanemad 1530. a Prantsusmaalt Lyonist Genfi. Sealt edasi Baselisse ja 1700. a paiku seati end sisse Saksamaa lääneosas Westfaalis.
Berliini tolerantsuse taga võõraste suhtes oli kõigepealt katastroofiline seis Berliinis, kus kolmekümneaastase sõja järel oli 1648. a ainult 6000 elanikku. Niisuguses keerulises seisus leidus kohalik valitseja, kes adus võimalust.
Prantsusmaalt olid inimesed usulistel põhjustel liikuma lükatud. Tegemist oli töökate ja intelligentsete inimestega, kes põgenikena polnud vastuvõtva maa suhtes väga nõudlikud, küll aga tänulikud kaitse eest.
1685. aastal lasti hugenotid Berliini ja juba sajandivahetuseks oli Berliinis enam kui 55 000 elanikku. Hugenottide osa Berliinis kasvas drastiliselt, jõudes varsti seisu, et juba iga neljas linnaelanik oli hugenott.
Töökate, tugeva usulise taustaga inimestena olid nad valmis ehitama kirikuid ja seetõttu võime praegugi Berliini vanalinnas nautida Prantsuse peakirikut, mis on Berliinile ehteks.
Fabergé lugu
Hugenottide kogunemine Berliini pani nad siit edasi liikuma ida poole, Königsbergi, Riiga ja sealt edasi juba Liivimaa ja Peterburi suunas. Selge see, et töökaid ja osavaid käsitöölisi vajati alati.
Rääkides hugenottidest, kes liikusid Saksamaalt Liivimaale, ei saa mööda vaadata suurepärasest Pärnuga seotud näitest.
Üks hugenottidest, kes Venemaale rändas, oli hilisema kuulsa kullassepa Peter Carl Fabergé vanaisa, kes polnud ise sugugi peen kullassepp, vaid päris tavaline puusepp.
Hugenotist puusepp Fabergé suutis Pärnus nii hästi tööd leida ja kohaneda, et sai saata oma poja Peterburi ja välismaale kullassepaks õppima, see omakorda suutis oma pojast kasvatada maailma juveliiride hulgas koha leidnud mehe.
Naljakas küll, aga Pärnu puusepa pojapoeg leiutas iluasjakese, mida tuntakse Fabergé munana. Tegu on ühe kallima ja enimhinnatud iluasjakesega.
Pärnu võiks maailmale ja linna külalistele tutvustada, et Alevi kalmistul puhkavad omal ajal maailmas väga tuntud kullassepa Peter Carl Fabergé vanavanemad, kelle loodud kuulsate Fabergé munade kollektsioon on suures osas Venemaale tagasi ostetud.
Vladimir Putini korraldusel ostis oksjonitelt Fabergé munade kollektsiooni tagasi 2012. aastal Venemaa rikkaimaks inimeseks tõusnud Viktor Vekselberg.
Vekselbergi loodud fond „Aegade side” korraldab unikaalse kollektsiooni näitusi nii Venemaal kui välismaal.
Kui Pärnul oleks soov näitust Eesti suvepealinna saada, võiks selleks olla päris hea võimalus, sest kuhu veel tuua kullassepp Fabergé munade näitust kui mitte linna, kust see pere alguse sai ja kus selle esivanemad kohalikul surnuaial puhkavad.
Raha taha ei peaks asi jääma, sest nagu näitab Bloombergi miljardäride indeks, on 55-aastase Vekselbergi varanduse väärtus 18 miljardit dollarit (13,8 miljardit eurot), mis viis ta Venemaa rikaste edetabeli tippu alates 5. märtsist 2012.
Lõpetuseks meenutan, et Fabergé pere Pärnusse jõudmiseks oli vaja Brandenburgi valitseja otsust 29. oktoobrist 1685 (ukj 8. november), mis avas Prantsusmaal usuliselt taga kiusatud hugenottidele Berliini väravad.
Peeter Järvelaid, professor, Berliin