Ameeriklane ei aima, et isehakanud tsaari ümber on tema õukond, kes teenib usinasti oma isiklikule pangakontole läänes raha peenelt ülesehitatud altkäemaksuvõtmise võrgustiku kaudu. Ta sulgeb, tõenäoliselt rahateenimiskires, silmad selle ees, et seadusetus, valed ja kriitikute jälitamine kuulub Venemaal igapäevaelu juurde.
Kuni traagilise lõpuni usub ameeriklane, et on ainukene süsteemi ohver. Ta usub Putini „demokraatiasse” veel ka siis, kui saab ootamatult riiki sissesõidukeelu ja tema juriidiline nõuandja Sergei Magnitski vahistatakse. Liiga hilja saab Browder aru, et Venemaa ei ole õigusriik, kus kaitsja, tõendusmaterjali ja argumentide abil on võimalik kõrvaldada ebaõiglust, võita kohtuprotsesse. Tuleb tunnistada, et mitmeti vapustas raamatut lugedes ärielus eduka ja külma kõhuga investori lihtsameelsus Putini poliitika suhtes.
Lääne kasvatuse saanud inimesel on kindlasti raske saada aru, et üksikul hingel ei ole Venemaal olnud läbi aegade mingisugust väärtust. Kodaniku vajadused on alati ohverdatud valitsejate soovide nimel. Miks Browder ei soovinud kogu oma Putini riigis oleskelu ajal vaadata kulisside taha, jääbki tema saladuseks. Ameeriklane ei kohtunud kunagi isiklikult Kremli valitsejaga. Siiski mõjutab vene diktaator tema elu tänaseni. Kuidas, selle on ta detailselt oma mälestustes kirja pannud.
Tee vabaks oligarhidele
President Boriss Jeltsini ajal valitses Venemaal suur segadus. Kohe pärast kommunistliku suurriigi lagunemist olid oligarhid haaranud tähtsad majandusharud enda kätesse. Neist said miljonärid, isegi miljardärid.
Ameeriklane Bill Browder on sündinud 1964 vasakpoolsesse akadeemikute perekonda. Tema suur huvi Venemaa vastu tekkis vanaisa Earl Browderi kaudu, kes oli USA kommunistliku partei juht ja elas isegi mõnda aega Nõukogude Liidus.
Ülikooli lõpetamise järel elas Browder kaasa Berliini müüri lagunemisele. Ta kolis Ühendriikidest Londonisse ja tegi ühe investeerimisfirma kaudu tutvust sotsialismileeri kuulunud riikide privatiseerimissüsteemiga. Ta sai aru, et ka Venemaal on võimalik teenida suurt raha. Browder lendas, täis auahnust, kuid mitte teadmisi riigi ajaloost, Moskvasse, kus sai kiiresti teada, et ka vene valitsus on kinkinud oma rahvale ülemineku ajal sotsialismilt kapitalismile riigiomandi aktsiaid. Paljud venelased ei osanud kingitusega midagi peale hakata ja müüsid osatähti oma igapäevaelu rahastamiseks. Investor ostis riigiaktsiaid odava hinnaga kokku ja paigutas need vene firmadesse. Autor selgitab investeerimisskeemi põhjalikult ja arusaadavalt. Needki lugejad, kellele finants- ja kapitalimaailm võõras on, saavad turu loogikast hõlpsasti aru.
Tänu heale instinktile õnnestus Browderil oma firma Hermitage Capital Managementiga tõusta vene finantsmaailma tippu. Tema investeerimisfondi väärtust, mis oli spetsialiseerunud arenevate turgude vara haldamiseks, hinnati 4,5 miljardi dollarini. Pole ime, et oligarhid ei tundnud mitte ainult kadedust, vaid soovisid teda ka „alla neelata” või vähemalt kaasa teenida. Ameeriklane alahindas kohalikke finantshaisid. Browder lootis, et Putin toetab teda korruptsioonivastases võitluses. Ta ei tajunud „nõukogude-vene mängu”, kus silma ees räägitakse ühte ja seljataga tehakse teist. Endine kagebeežnik oli kogunud enda ümber lojaalsed inimesed, suurem osa neist on teeninud nagu temagi sotsialistlikku poliitilist salapolitseid. President ja tema lähikondlased soovisid tulutoovatelt äridelt kaasa teenida, riigiametnikele on see võimalik ainult altkäemakse kogudes.
Kuigi tormipilved olid kogunenud taevasse – Browder kuulutati ohuks vene rahvuslikule julgeolekule – ei aistnud ameeriklane, et pole Kremli huvides karistada pistesevõtjaid. Vastavalt sellele ei või ka vene justiitsorganid olla erapooletud.
Oma lihtsameelsuse eest pidi Browder maksma väga kõrge hinna: tema esimene abielu jooksis karile ja Magnitski, kes uuris ameeriklase ülesandel vene riigiametnike maksukelmusi, leiti 16. novembril 2009 Moskva Butõrka vangikambrist surnuna. Raskelt haigele keelduti andmast arstiabi. Samuti olid juristi surnukehal väärkohtlemise jäljed.
Lugedes tundub uskumatuna, et Kremli kõvast vastutuulest hoolimata õnnestub Browderil kogu ettevõtte varandus tänu avastatud seaduselüngale Venemaalt vahendaja kaudu ära tuua. Putini viha eirates jätkab ameeriklane võitlust vene korrumpeerunud ametnike vastu, ennekõike teeb ta oma sünnimaa kongressis aktiivset lobbytööd. 14. detsembril 2012 kirjutab president Barack Obama alla „Magnitsky Act”-ile. See on seadus, kus määratakse sanktsioonid nendele isikutele, kes on seotud Magnitski surmaga.
Putin vastab nagu KGB-veteranile kohane: duuma annab Kremli käsul välja seaduse, mille kohaselt keelatakse ameeriklastel vene lastekodulaste lapsendamine. Ehk ülemvenelane kasutab süütuid lapsi relvana Browderi vastu. Sellele lisaks saab ta süüdistuse maksudest kõrvalehoidmise kohta. Browder ja surnud Magnitski mõistetakse üheksaks aastaks vangi. Endine Putini-mõistja seisab nüüd Interpoli tagaotsitavate nimekirjas. Kuid nn „Red Notice” (Interpoli tagaotsimiskuulutus) jookseb tühja — rahvusvaheline politsei keeldub Londonis kodunenud ameeriklast vahistamast.
Reaalne põnevusraamat
Browderi raamat mõjub nagu triller. Autor on hea jutustaja. Samas jääb kohati mulje, et kirjutaja on pannud mälestused kirja iseenda tegude õigustamiseks. Kohutav tragöödia, Magnitski surm, mitmete Browderi poolehoidjate jälitamine ja peksmine sai võimalikuks ainult tänu sellele, et ameeriklane pühendas ennast stoiliselt ainult rahateenimisele. Browder ei vaevunud kunagi õppima vene keelt ega uurima riigi ajalugu. Ta kas ei osanud või ei soovinud vaadata fassaadide taha. Ameeriklane elas küll Venemaa tegelikkuses, kuid keeldus seda nägemast. Tõenäoliselt, kuna tal olid dollaritähed silmade ees.
Mitmetest suurematest ja väiksematest puudustest hoolimata on teos kindlasti lugemist väärt. Eriti, kuna on tõendavaks dokumendiks elust Putini Venemaal. Raamat peaks olema kohustuslikuks lektüüriks neile, kes kaitsevad Kremli valitseja inimvääritut poliitikat.
Tänapäeval tegutseb Suurbritannias elav ameeriklane inimõiguslasena. Ta on abielus Moskvast pärineva venelannaga, saanud lapsi ja briti kodakondsuse. Lõpetuseks kirjutab ta: „Ma vahetaksin hea meelega oma ärilise edu Sergei elu vastu.” Arusaamine, mis tuleb liialt hilja.
Siinkirjutajale meenus Browderi teost lugedes üks teine raamat, 1955 austerlase Wolfgang Leonhardi sulest ilmunud „Die Revolution entlässt ihre Kinder” („Revolutsioon vallandab oma lapsed”). Autobiograafiline teos, poliitiline evergreen, on ilmunud mitmetes keeltes ja selle autor kirjeldab oma poliitilist teed alates 1935 Nõukogude Liidust kuni saabumiseni 1945 Ida-Saksamaale ja põgenemiseni 1949 Jugoslaavia kaudu Liitvabariiki. Raamatutes on mitmeid paralleele. Neid lugedes saab selgeks, et Putini riik meenutab aasta-aastalt üha rohkem Stalini riiki.
Browderi raamat, mis ilmus saksa keeles pealkirja „Red Notice. Wie ich Putins Staatsfeind Nr. 1 wurde” („Red Notice. Kuidas minust sai Putini vaenlane number üks”) avaldatakse peatselt ka eesti keeles.
www.billbrowder.com
