Lea Kreinin: Su isa on Leedust ja ema Eestist. Kuidas oli sellises kakskeelses peres üles kasvada?
Birute Klaas-Lang: Meil oli lausa kolmkeelne pere. Minu isa ja ema olid mõlemad Stalini ajal poliitvangidena saadetud välja kaugele Komimaale. Seal nad tutvusid. Nagu ma olen ka öelnud, nad õppisid „keelekümblusmeetodil“ ära vene keele ja nende omavaheline suhtluskeel oli ka vene keel.
Kui pärast Stalini surma veel mõned aastad mööda läksid ja lubati tagasi tulla, siis mu isa ei saanud luba Leetu tagasi pöörduda. Seetõttu nad tulidki Eestisse. Keeleteema – see, missuguses keelekeskkonnas üles kasvad – see on ka saatuse kujundatud. Ma kasvasin üles Eestis, aga samaaegselt oleksin võinud üles kasvada ka Leedus.
L: Millises keeles Su ema ja isa omavahel rääkisid?
B: Mu vanemate omavaheline suhtluskeel oli vene keel ning seda nad kasutasid kuni surmani. Minu isa ei õppinud ära eesti keelt, minu ema ei õppinud ära leedu keelt. Kuna isa oli ehitusinsener, siis töökeskkond oli ka venekeelne. Tal läks eesti keelt vaja alles siis, kui sündisid mu lapsed. Siis äkki tekkis selline olukord, kus ta ei saanud oma lapselastega suhelda ning tal tekkis esimest korda motivatsioon eesti keelt õppida.
L: Sinust sai kolmkeelne laps.
B: Tagantjärele ma mäletan, et mul polnud mingit probleemi eesti, vene ja leedu keeles suhtlemisega. Kui ma kooli läksin, siis oli minu jaoks suur üllatus see, et teised olid kõik puha ükskeelsed. Ma olin ainuke, kes oli võimeline kolmes keeles rääkima ja suhtlema.
L: Tallinnas panid sellised mitmest rahvusest pered oma lapsed tavaliselt venekeelsesse kooli. Sul selles mõttes vedas.
B: Jah, aga pean ütlema, et see oli ka teatud mõttes juhus või saatus. Mu isa oli ehitusinsener ja Tamme kooli projektijuht. See kool valmis 1964. aastal ja ma läksin just siis kooli. Kuna me ka kolisime elama äärelinna oma majja, siis mu vanemad otsustasid, et lähen sellesse eesti kooli. Tagantjärele olen ma aru saanud, et see, kas ma lähen vene või eesti kooli, oli diskussiooniobjekt. Nii ta läks.
“Keegi ei sunni neid eesti keeles õpetama, aga asjaajamine ja töökoosolekud võiksid olla eesti keeles. See on oluline.”
(Birute Klaas-Lang)
L: Sa oled uurinud muukeelsete inimeste kohanemist Eestis ja nende keeleõpet. Kuidas on olukord praegu? Mis on hästi ja mis võiks paremini olla?
B: See on hästi lai teema. Kui räägime kooliharidusest, siis nüüd lõpuks ometi on otsustatud üle minna eestikeelsele õppele. Kõik koolid on riigikeelsel õppel. Aga see otsus oleks võinud sündida juba aastakümneid tagasi, nii oleksime vältinud paljusid probleeme ja ka ühiskond oleks olnud oluliselt enam lõimunud kui praegu. Aga selle elluviimiseks ei olnud poliitilist tahet, erinevad valitsused ei leppinud omavahel kokku, et niimoodi teha.
Mis puutub ülikoolidesse, kus on ka palju välisüliõpilasi ja -õppejõude, siis siin on viimase kümne aasta jooksul toimunud hästi suur muutus. Varem oli peaeesmärk rahvusvahelistumine, see, et oleks hästi palju ingliskeelseid õppekavasid, hästi palju välisüliõpilasi ja -töötajaid – see pidi olema kvaliteedi näitaja. Praegu on areng tasakaalustatud: me pakume ingliskeelset õpet ja meil on välisüliõpilasi ja -töötajaid, aga Tartu Ülikool eeldab kõigilt, kes 5-aastase püsiva töölepinguga tööle tulevad, et nad selle 5 aasta jooksul eesti keele ka suhtlustasandil omandavad. Keegi ei sunni neid eesti keeles õpetama, aga asjaajamine ja töökoosolekud võiksid olla eesti keeles. See on oluline.
Arvan ka, et eestlastel endil on mingi kompleks oma keele suhtes. Me läheme väga kergelt üle vestluskaaslasele sobivamale keelele. Me oleme head keeleoskajad – haritud eestlane oskab ikka kolme-nelja keelt.
L: Kas Sa arvad, et see on pigem alaväärsuskompleks või siis hoopis uhkustamine oma hea võõrkeelteoskusega?
B: See pole ei üks ega teine, vaid pigem ollakse harjunud oma vestluskaaslasele vastu tulema. See on pigem viisakus – ma teen sammu sulle lähemale, ma räägin selles keeles, mis sulle on mugavam, küll mina ka kuidagi hakkama saan. Meie välistudengid ja -töötajad kurdavad, et nad tahaksid rohkem eesti keelt praktiseerida, rääkida, aga nendega minnake kohe üle kas inglise või vene keelele.
Võib-olla on asi ka selles, et me ei ole piisavalt kannatlikud. Oleme liiga kärsitud, tahame oma jutuga kiiremini edasi minna. Mõtleme, et tühja kah, räägime siis inglise või vene keeles, siis me saame oma jutud aetud. Aga tuleks pigem olla kannatlik ja eesti keeles rääkida. Eestlane võiks ennast ka mõnes mõttes keeleõpetajana näha, et aidata muukeelsetel rohkem eesti keelt praktiseerida.
L: Sa juhid praegu ühte suurt teadusprojekti, mis uurib muukeelsete vanemate hoiakuid ja hirme eestikeelsele õppele üleminekul. Mida need muukeelsed vanemad siis kõige rohkem kardavad?
B: Vanematel on väga palju hirme. Kõige rohkem nad kardavad, et nende laste akadeemilised teadmised ja ainesisu tundmine muutub kehvemaks. Ei ole keeleteadlikkust, arvatakse, et teises keeles õppimine tähendab seda, et kõigepealt tuleb tõlkida õppetükk emakeelde, siis õppida ainesisu ära ja siis pärast õppida pähe eestikeelne osa. Ei teata seda, kuidas teises keeles õppimine tegelikult käib – et iga uus osa toetub eelnevale, ka keeleoskustasemele.
Väikelaste vanemaid hirmutavad levinud müüdid, mida jagavad kahjuks ka paljud lasteaiaõpetajad: „Las ta õpib enne selgeks emakeele, küll pärast siis hakkame talle neid muid keeli õpetama.“ Kui me oma meeskonnaga kohtumisõhtutel käime ja lastevanematega suhtleme, siis räägime ka oma mitmekeelsuse lugusid. Ma saan rääkida ka oma kolmest keelest. Jah, kõige tugevam keel on mul hariduse keel, see on selge. Aga mul pole mingit probleemi ka leedu ega vene keelega.
Siis on vene peredel ettekujutus, et perekond vastutab lapse õppeedukuse eest. Ollakse mures, et kuna endi eesti keele oskus on kehv, ei suudeta last õppimises aidata. Kardetakse, et laps jääb koduste töödega hätta, aga koduõpetaja jaoks pole raha, tekib stress. Koduõpetajate teema on ka just vene peredele tüüpiline. Üks keskklassi vene perekond kahjuks ei usalda kooli ja palkab oma lastele erinevates ainetes koduõpetajad. See on tegelikult väga halb, sest laps laseb koolitunnis kõik ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ta teab, et tuleb repetiitor-koduõpetaja, kes temaga selle asja läbi vaatab ja selgeks teeb. Koolis tuleks aga keskenduda õpetaja selgitustele.
“Tartu vanemad muretsevad ka selle üle, kuidas nad oma kehva eesti keele oskusega hakkavad suhtlema koolis-lasteaias eestikeelsete pedagoogide ja direktoriga.”
(Birute Klaas-Lang)
L: Kas probleemid on erinevates piirkondades ka erinevad?
B: Olen teinud seda uuringut nii Tartus kui Ida-Virumaal. Suur vahe nendes piirkondades on nn identiteediprobleem. Tartu vanemate mure on, et lapsest tehakse eestlane, neile on vaja rääkida ka mitmikidentiteedist ja sellest, et riigi-identiteet ja kultuuri-identiteet ei pea kattuma. Eestikeelne kool ei muuda vene lapse rahvust ja kultuuriidentiteeti, küll aga aitab kujundada Eesti-meelset ja lojaalset kodanikku. Ida-Virumaal seda probleemi polnud, mingit oma identiteedi kaotamise ohtu eesti keeles õppimine kohalike venelaste jaoks ei kujutanud, kuna Ida-Virumaa on nii tugevalt venekeelne keskkond.
Ida-Virumaal on kõige suurem probleem eesti keelekeskkonna puudumine ja mõningane apaatia, ka kooli- ja lasteaiajuhtide puhul. On suhtumine, et las riik tuleb ja korraldab koolides-lasteaedades selle ülemineku eestikeelsele õppele. Tooge meile siia eestlased! – Seda lauset kuulis Ida-Virumaal päris tihti. Tartu vanemad muretsevad ka selle üle, kuidas nad oma kehva eesti keele oskusega hakkavad suhtlema koolis-lasteaias eestikeelsete pedagoogide ja direktoriga. See teema pole Ida-Virumaa jaoks probleem, kuna vähemalt senimaani on haridusasutustes kas venekeelne või vene keelt oskav personal. Ühesõnaga, on väga palju erinevaid muresid ja hirme.
L: Kuidas siis lapsevanemaid aidata?
B: Lapsevanemaid rahustaks kõige rohkem see, kui ülemineku esimestel aastatel ei hakataks lapsele kohe panema hindeid. Vene lapsevanemad on väga mures, et nüüd lähevad hinded halvaks. Tuleks hinnata lapse edusamme, aga mitte konkreetset teadmiste hulka. Tuleks arvestada lapse piiratud keeleressurssi, mis tal esimestel aastatel on. Keeleoskus ei tule ju nii kiiresti. Huvitav on see, et ühed vanemad küsivad: „Miks nüüd ja nii kiiresti?“ ning teised küsivad: „Kus te olite eelmised 30 aastat? Eestikeelsele õppele oleks pidanud juba ammu üle minema.“
L: Missugune on eesti keele positsioon nende suurte muutuste keskel?
B: Eesti keele positsioon on praegu väga stabiilne ja tugev. Eesti kirjakeel vastab kõigi kasutusvaldkondade nõudmistele. Meil on keeletehnoloogilised lahendused, kõikidel tasemetel võimalik eesti keeles õppida, meil kirjutatakse teadustöid eesti keeles, tegeldakse terminoloogiaga. Nüüd tuleb järjest rohkem juurde neid, kes räägivad eesti keelt teise keelena. Kohati on kuulda ja lugeda ka oletusi, et nii võib eesti keel lihtsustuda, väljendus vaesemaks muutuda. Aga võtame asja positiivselt: järjest rohkem on neid, kes räägivad eesti keelt. See on minu arvates hea. Kõige olulisem on, et Eestis oleks eesti keel peamine suhtlemiskeel.
L: Millest Sa räägid MÜ rahvale?
B: Räägingi eestikeelsele haridusele üleminekust. Avan natuke taustu, räägin, milline on hetkeseis. Räägin ka lapsevanemate hoiakutest. Hea meelega arutaksin Metsaülikooli rahvaga ka seda, missuguseid soovitusi nemad oma kogemustest lähtuvalt annaksid, mida tähendab teises keeles õppimine ja kuidas toetada õppijat ja tema vanemaid. Ka seda, kuidas hajutada eesti vanemate hirme oma laste emakeeleoskuse arengu osas, kuna klassides on järjest enam muu emakeelega lapsi.
L: Aitäh ja kohtumiseni metsaülikoolis!
•••
Kanada eestlaste poolt korraldatud Kotkajärve Metsaülikool toimub eriliselt sel suvel Heimtalis ja lähedalolevas Raistiko talus Viljandimaal 31. juulist – 3. augustini. Registreeri: metsaulikool.ca
