Vata selle vananemisega on nisuke asi, et ega ta mulle ei meeldi, aga see paistab olevat ainuke viis, kuda saab kaua elada. No eks ma siis elan, ainult natuke teistmoodu kui ennevanaste. Ommukuvõimlemise näituseks olen ammu ära jätt, seda teen nüid öösiti. Muutkui vähkren ühelt küljelt teisele, no ikke eksersais. Aitab vormis oida, noh. Mis sest, et vale vorm. Ma olin noorest peast kah vale vormis. Siis, kui koos saksmannidega täitornisoldateid Peipsi taha peksime.
Mõtlemine on kah raskemaks läind. Vanaste jooksis mõttelõng libedalt nigu värtna pealt, aga nüid seisab teine kenaste keras ja otsa kudagi ülesse ei leia. Kassi kah ei ole, et laseks tal käpaga paar patsu anda, küll siis juba argnema akkaks.
Ültse, kassa tead, see aju on mul nigu Permuuda kolmnurk. Kõik tarkused ja tiadmised lähvad sinna ludinal sisse ja siis on äkki tiadmata kadund. Nigu poleks kunagi oldki. Ei tihka kellegi käest küsima kah minna, võib juba arvata, mis vastavad. Et ega vist ole old jah. No kuda siis ei ole. Ma tean peris kindlaste, et oli. Aga nad küsivad asitõendusi ja kuda ma siis ütlen, et need kah kõik sealsamas kolmnurgas. Kolmurgast ei saa keski midagi kätte. Oleks mul viisnurk ja õiget värvi, siis ei julgeks keski midagi pärida. Nigu suud paotad, nii Siberi lähed.
Nii need lood on, ead sõbrad. Kõik ei ole kuld, mis iilgab ja kõik ei ole sõnnik, mis aiseb. Oma kiitus aiseb ullemini. Ea, et mul seda alba kommet ei ole.
Kata tuli tuppa, kaes mind sihukese imeliku pilguga ja ütles, et kuule, vanamees, sa oled iseendaga rääkima akand. Laususin vasta, et nojah, igaüks vajab vahel ead nõuannet ja kust sa seda mujalt saad kui targa inimese käest.
Kargu Karla
