Maailma tervikuna on lõppev aasta toonud samuti nii rõõmu kui muret. Pika pandeemia piirangutest oleme lõpuks vabanenud. Suvel hakkas elu juba peaaegu endistesse rööbastesse saama. Talve saabumine tuletas aga meelde, et Covid pole lõppenud ning vana tuttav gripp on ka täiesti olemas.
24. veebruaril tuli uus kuri häda, kui Venemaa tungis Ukrainale kallale ning aastaid vindunud sõjatuli lahvatas taas veriselt lõõmama. Täna ei oska keegi öelda, kui kaua ja millise ulatusega see võitlus peab veel kestma enne rahu saabumist.
Miks alustasin ülevaadet koguduse elust ridadega, mis sobiks niihästi perekonnakroonika kui globaalpoliitilise kokkuvõtte alguseks? Kirik kuulutab küll igavest Jumala riiki, kuid tegutseb ajalikus maailmas olude keskel, mis puudutavad igaüht isiklikult ning maailma tervikuna. Kõik eelpool kirjeldatu on otseselt või kaudselt mõjutanud ka koguduse elu. Ühiskonna üldise ärevuse foonil on kirikust järjest rohkem otsitud ja leitud hingehoidlikku tuge.
Üle kõige on põhjust tänada Jumalat, kes meid ka raskustest läbi viib. Kuid koguduse suure tänu väärivad inimesed, kes on ustavalt ja professionaalselt hoolitsenud koguduse käekäigu eest ning töötavad koguduse tuleviku kindlustamise nimel – juhatuse esinaine Naani Holsmer, aseesinaine Talvi Maimets, laekur Leena Liivet ning juhatuse liikmed Kairi Taul-Hemingway, Jüri Laansoo ja Allar Viinamäe. Kiidusõnu väärivad ka meie organist Marta Kivik, administraator Eda Oja ja kiriku perenaine Rita Zedina.
Kogudus püsib koos ümber altari
Pika pandeemia laastavaim mõju kogudustele avaldus selles, et 2020.a. märtsis kehtestatud piirangud ei lubanud ka kirikutesse kokku tulla. Õnneks on tänaseks olukord normaliseerunud, kuid taoliste katkestuste mõjud kestavad kordades kauem kui katkestus ise. Võrdleva näitena võib tuua 2013.a. jõuluaegse jäätormi, kui suur osa Torontost jäi elektrita ning paljud, kes vähegi said, pidid pühade ajaks leidma koha, kus oli soojust ja valgust. Ka kirik oli pime ja külm ning jõuluõhtu teenistuse pidasime küünlavalgel. Kirikusse pääses tookord vähe inimesi. Aga 2014.a. jõuluõhtul polnud kirikulisi enam sugugi sama palju kui enne suurt jäätormi. Traditsioon oli katkenud.
Rangete pandeemiapiirangute lõppemine 2022.a. on kajastunud ka koguduse jumalateenistuslikus elus. Kokku on Peetri kirikus peetud aasta jooksul 46 armulauaga ja 2 armulauata jumalateenistust. Ehatares on õnnestunud pidada 8 jumalateenistust ja piiblitundi, Soome Kodus 5 palvust, kalmistutel on peetud 2 surnuaiapüha ja suvel õnnestus korraldada ka üks kirikukontsert. Kuid tekkinud katkestuse pikaajaline mõju kestab veel väga kaua.
Photo gallery
Jumalateenistustest osavõtjate arvu on pikk pandeemia oluliselt kärpinud. Kui enne 2020.a. oli keskmine jumalateenistustest osavõtjate arv paarikümne kirikulise ringis, siis näiteks 2022.a. esimesel poolel oli kirikus sageli alla 10 inimese. Sügisel on aga kirikuliste arv tasapisi kasvanud. Hingedepäeval, surnutemälestuspühal ja 2. advendil oli kirikulisi juba nii palju, et koguduse laul täitis kiriku. Jah. Paljud, kes veel 2019.a. olid sagedased kirikulised, on tänaseks taevase koguduse keskel. Palju on ka neid, kes enam kirikusse tulla ei jaksa. Samas püsiv osa kirikus käijaid on siiski olemas. Igal pühapäeval koguneb pisut erinev kogudus. Seega on kirikus teatud regulaarsusega käivate inimeste hulk suurem kui kirikuliste keskmine arv.
Kuid ka teatav positiivne mõju on täiesti olemas. Usuelu keskmeks oli ja on jumalateenistus ning selle kulminatsioon on püha armulaua sakrament. Kasvanud on armulaual käimise aktiivsus. Kogu kristlik jumalateenistuse traditsioon on kiriku ajaloo esimesel sajandil koondunud armulaua osaduse ümber. Ka Martin Luther rõhutab oma õpetuses korduvalt, et need, kes tahavad kristlased olla, olgu valmis armulaua püha sakramendi sagedaseks kasutamiseks, sest see osadus nõuab päriselt usklikku südant.
Seega on Lutheri õpetuse kohaselt tihti armulaual käimine koguduse osaduses püsimiseks sama vältimatu kui kristlaseks saamisel ristimine. Evangeelsetes luterlikes kirikutes on armulaual käimine koguduse liikme põhikirjaline kohustus. Ja selle täitmise kergendamiseks on tulnud just pandeemia ajal olulisi samme astuda. Meie pühapäevased jumalateenistused on nüüd alati armulauaga (välja arvatud üksikud erandid aastas). See praktika on ennast õigustanud, sest vaatamata pandeemiapiirangutele armulaual osalejate arv kasvas. Samuti on üha rohkem neid, kes julgevad õpetaja endale koju armulauda jagama kutsuda.
Kui armulaua traditsioon on sama vana kui ristiusk, siis virtuaalne osadus on küll üsna uus asi.
Me ei suuda küll veel jumalateenistusi otseülekandes internetis edastada. See nõuab palju kallimaid seadmeid, kui meie kogudus endale lubada jaksab. Kuid rõõmu teeb, et pühapäevaste teenistuste videosalvestuste iganädalane jälgijate hulk on 70 – 150 inimest. Arvestatav hulk on püsijälgijad, kellest mõnigi elab Torontost eemal ja saab nõnda oma osadust kogudusega elavana hoida.
Kiriklikest talitustest toimus 2022.a. 14 matust, 1 ristimistalitus ja isegi 1 laulatus. Mõni tänavu planeeritud ristimine on erinevatel põhjustel tulnud perekondadel edasi lükata uude aastasse. Kuid rõõmustav on, et meie koguduse nooremast põlvkonnast on kasvanud lapsevanemaid, kellele on oluline oma lapsed ristimisele tuua.
Alustanud on ka uus leerikursus ning 8 toredat noort valmistuvad kevadiseks leeripäevaks. Nende esimene suur ülesanne koguduse keskel on selle aasta jõuluõhtul Pühakirja lugemine. Leeripäev on planeeritud 2023.a. maikuu esimeseks pühapäevaks.
Kuigi 2022 aasta esimene pool kulges veel pandeemiapiirangute sordiini all, on toimunud mõndagi, mis väärib olulise sündmusena esile toomist.
27. veebruaril pidasime Eesti Vabariigi aastapäeva tänujumalateenistuse, millest alates teeme igal jumalateenistusel eestpalvet sõjas kannatava Ukraina rahva eest. Sellest alates on meie kirikus ka Ukraina rahvusvärvid alalise eestpalve märgina altaril. Tegelikult puudutab see sõda meid kõiki ja ka meie eestpalved suudavad aidata rohkem kui aimame.
13. märtsil toimus koguduse täiskogu koosolek. See oli üle kahe aasta, kui õnnestus täiskogu kokku kutsuda kevadisel ajal, nagu põhikiri seda ka ette näeb. Täiskogu olulisimaks otsuseks, mis sai 66% poolthäälte enamuse, oli juhatusele loa andmine taotluse esitamiseks Ontario provintsi vastavale ametiasutusele kiriku kolumbaariumi sulgemiseks.
Kuna see otsus grupi koguduse liikmete poolt vaidlustati, otsustas juhatus pärast asjakohaseid konsultatsioone kokku kutsuda 12. novembril täiskogu erakorralise koosoleku ja läbi viia samas küsimuses uue hääletuse. Eelnõu sai kevadisest tulemusest oluliselt tugevama toetuse. Kolumbaariumi sulgemiseks taotluse esitamise poolt anti 68,2% häältest.
21. aprillil külastas kogudust ELCIC Idapiirkonna piiskop Michael Pryse, kes pidas meie kirikus armulauaga palvuse ning kohtus koguduse nõukoguga ja liikmetega. Kohtumisel koguduse liikmetega kuulas ta ära mõnegi probleemi, mida talle kurdeti ja andis ülevaate Kanada Evangeelsest Luterlikust kirikust ning väljakutsetest, mille ees paljud kogudused täna seisavad. Liikmeskond vananeb ja kahaneb ning järjest rohkem on kogudusi, kes ei suuda enam oma kirikuhooneid ülal pidada. Ta kinnitas, et taolises olukorras ongi vaja teha otsuseid, mis vabastaks koguduse ülejõukäivatest püsikuludest ning looks ressursse koguduse tegevuse pikaajaliseks rahastamiseks olukorras, kus aktiivne liikmeskond paratamatult lähitulevikus veelgi kahaneb.
Selgituseks: Meie kogudus on Evangelical Lutheran Church in Canada täisõiguslik liige alates 24. juunist 2021. Kuna siinne kirik on Luterliku Maailmaliidu kaudu osaduses ka EELK-ga, siis säilib meil vahetu side Eesti Evangeelse Luterliku kirikuga. Kõigis juriidilistes küsimustes lähtume me ELCIC reeglitest. Juhindudes ELCIC praktikast oleme avatud oikumeeniliseks läbikäimiseks kõigi kristlastega ning meie koguduse osadusse on teretulnud ka erineva orientatsiooniga (LGBT) inimesed.
26. juunil toimus Peetri kirikus Eesti Raadio tütarlastekoori kontsert. See oli Toronto eestlastele aasta suurimaid muusikaelamusi. Kuna reisimine oli just sellel ajal eriti keeruline ning lennujaamad ei suutnud toime tulla ootamatult taastunud reisijate tulvaga, oli ka tütarlastekoori Torontosse jõudmisega palju raskusi. Koori saabumine hilines pea kaks ööpäeva ning nad jõudsid kohale alles kontserdipäeva varahommikul. Nende kohvrid koos esinemisriietusega olid kaduma läinud ning lauljad olid magamatusest nõrkemas. Vaatamata sellele kontsert õnnestus suurepäraselt. Lisaks Peetri kirikule laulis koor samal päeval ka Soome Kodus.
1. juulil toimus Tallinna Metsakalmistul meie koguduse kunagise organisti ja Torontos armastatud helilooja ja dirigendi Lembit Avessoni ja tema abikaasa Virve Avessoni urnide kodumaa mulda sängitamine. Talituse viisid läbi toompraost Arho Tuhkru ja praost Mart Salumäe, laulis Avessonkvartett ning ärasaatjate hulgas oli inimesi nii Eestist kui Torontost. Meie organist Marta Kivik ja orelikunstnik Ene Salumäe on palju tööd teinud Lembit Avessoni muusikalise pärandi jäädvustamiseks. Nende abil loodi Eesti Teatri ja Muusikamuuseumis Lembit Avessoni fond, kuhu on kogutud tema teosed ja eluloolist materjali.
21. augustil toimus Peetri kirikus Musta lindi päevale ja Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise päevale pühendatud oikumeeniline jumalateenistus. Teenisid praost Mart Salumäe, õpetaja Kalle Kadakas ja läti koguduse pastor Dag Demandts. Mälestusküünlad süütas EKN-i esinaine Kairi Taul-Hemingway.
30. oktoobril pühitsesime lisaks reformatsiooni aastapäevale ka hingedepäeva ja mälestasime koguduse keskelt pandeemia aastatel 2020 ja 2021 lahkunuid. Oli ju siis isegi matuse korraldamine äärmiselt keeruline ning paljud pered ei saanudki oma lähedaste matuseks kokku tulla. Seepärast oli jumalateenistuse järel kaetud ka laud koosviibimiseks kiriku all saalis. Kirikus oli üle 50 inimese ning mälestatavate nimekirjas 48 nime. Traditsiooniline surnutemälestuspüha oli 20. novembril, kui mälestasime tänavu kojukutse saanuid, keda oli tolleks hetkeks 29.
4. detsembril laulis 2. advendi jumalateenistusel segakoor Ööbik. See oli esimene kord pärast pikka vahet, kui kohalik koor meie kirikus kaasa teenis.
11. detsembril oli pärast jumalateenistust kaetud jõuluhõnguline kohvilaud, kus pakuti rosoljet, mulgikapsaid, verikäkki pohlamoosiga, lõhevõileibu, marjakooki ja piparkooke. Korraldajatele ja osavõtjatele oli sellest koosolemisest palju rõõmu.
Kindlasti kujunevad eriliseks ka tänavused jõulupühad. Üle mitme aasta saame ilma piiranguteta kokku tulla eestlastele eriti armsal jõululaupäeval ja esimesel jõulupühal. Aasta viimase päeva õhtupoolikul aga saame tulla pühakotta seda keerulist aastat teele saatma ja paluma Issandalt õnnistust uue aasta teele. Kasutagem siis meie kätte usaldatud armuaega ustavalt ja hoolega. Tere tulemast kirikusse!
