Ajaleht The New York Times avaldas 1989. a sügisel juhtkirju, mis taunisid Balti riikide vabaduspüüdlusi ning rõhutasid nende sajaprotsendilist sõltuvust N. Liidu majandusest. Kirjutasin toimetajale kirja. See avaldati 6. novembril. Pealkirjaks pandi ,,Baltic States Should Have Independence“. Lugu äratas uudishimu. Üks firma soovis annetada paarsada karku. Kaup, mis oli Eestis „defitsiit“. Annetaja palus mõnelt ametlikult tunnustatud heategevalt organisatsioonilt kviitungkirja. Paraku see ei osutunud võimalikuks. Otsustasin, et on vaja organisatsiooni, mis kviteeriks toetusi Eesti heaks.
Arutasin ettevõtmist lugupeetud Eesti Vabariigi peakonsuli Ernst Jaaksoniga. Ettevaatlik diplomaat ütles, et ei näe ettevõtmises mingit kahju Eestile.
Oluline oli ajalehe Vaba Eesti Sõna peatoimetaja hr. Harald Raudsepa suhtumine. Raudsepp oli resoluutne kommunismivastane ja ägedate N. Liidu vastaste juhtkirjade autor. Tema heakskiidust olenes kõik. Tänu Raudsepale sai algatus hea kontakti Ameerika eesti kogukonnaga.
22. jaanuaril 1990. a registreeris Marylandi osariigi valitsus heategeva organisatsiooni nimega Estonian American Fund for Economic Education, Inc. Nime valik pidas silmas föderaalvalitsuse poliitikat N. Liidu suhtes, mis soosis demokraatiat ja vabaturu majandust, kuid ei vaadanud sõbralikult püüdlustele vabaneda rahvaste vanglast.
Oma vastuses möönsin suure ressursi vajadust, kuid juhtisin tähelepanu sellele, et tagasihoidlikku kapitali saab rakendada nagu kangi, millega liigutatakse rasket ja mahukat.
Skeptikud viitasid ohtudele. Tsiteerin valikuliselt kirja, mille sain 1990. a kevadel: ,,…kahtlane, kas praegused võimumehed ja valitsusorganid jäävad püsima ja nende toetamine on võib-olla enneaegne …Eesti abistamiseks on vaja miljoneid dollareid, tuhanded seal palju korda ei saada… nii kaua, kui meie piir ulatub kuni Vladivostokini, sumame põhjatusse auku.“ Oma vastuses möönsin suure ressursi vajadust, kuid juhtisin tähelepanu sellele, et tagasihoidlikku kapitali saab rakendada nagu kangi, millega liigutatakse rasket ja mahukat. Rakendades kangiprintsiipi panime liikuma kompuutertomograafi hanke, millest kasvas meditsiini tehnoloogia ülekande projekt.
Meenus, et Tartu Ülikooli raamatukogu direktriss Laine Peep kurtis teadusliku lektüüri vaegust. Niisiis sai raamatute muretsemine Tartu Ülikoolile ja Tallinna Tehnikaülikoolile Fondi esimeseks projektiks. Teadusliku ja õppekirjanduse hankimisel asus appi majandusteaduse professor Toomas Palm, kes kogus majandusteaduse, sotsioloogia-, ajaloo- ja politoloogiaalast kirjandust Portland State University õppejõudude abil. Kuna Washingtonis on aastaringselt erialalisi konverentse, kus kirjastused tutvustavad oma kaupa, siis oli mul võimalus hankida raamatuid kas annetustena või allahindlusega. Raamatute hankimist aitas ka Sabre Foundation. Panustasin isikliku erialalise kogu ja kaasasin, mis võimalik kaubandusministeeriumist. Eesti arstid USAs muretsesid meditsiinikirjanduse eest. Mõned USA organisatsioonid olid mures, kuidas USA välisministeerium taolise aktsiooni peale vaatab.
USA välisministeeriumis oli kasulikke kontakte. Heakskiidu andis Curtis W. Kamman, kelle tiitel oli paljutõotav – Deputy Assistant Secretary for Soviet Union and Eastern Europe. Diplomaadi suhtumine oli heathtlik vastandina Valgest Majast tulevatele manitsustele mitte lõhkuda N. Liitu. Mäletan, tema lauset ,,it’s about time we did something for the Baltic States.“ Aasta hiljem oli tema ülesandeks valmistada ette diplomaatilise vahekorra taastamine Balti riikidega.
Varajased suurannetajad olid Ago ja Aade Ambre, Henn ja Tiina Liiv, Haldi Svanberg, dr. Bernard ja Helju Schneider, dr. Arvo Neidre, Miia Mall ja Kalju Kaldalu, dr. Vilja K. Stein, John H. Clark, Ene Inno, Edward ja Leida Apri, dr. Heino ja Heljo Alari, Thomas R. Troost, M. D. ja dr. Patricia Hughes, Arvo B. Ederma, M.D., Fred Lewis, Syracuse Eesti Luteriusu kogudus, Aksel Kiiss ja Helle Kiiss, John ja Barbara Ambre, Eric Harkna, Mari Arulaid, Elmer R. Kent, Anu ja Rein Pirn, Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu, Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides, Tiiu Csermely, Harry Madissoo, DMV., Anne ja Mark Downer, Maya ja Gunnar Paabo.
Usaldus Fondi vastu kasvas. Väga suurte summadega toetasid Andreas ja dr. Elmerice Traks, Tiina Mäha McNally, Maia Vanaveski, Hilda Käpa, Helmi Lepson Kiik, Linda Saar, Ene Inno, Epp Tsirk. Eesti seltsid ja kogudused organiseerisid materiaalseid toetusi ja kasutasid Fondi ühistransporti Eestisse. Los Angelesis asutati heategev organisatsioon Merevärav, mis ametliku tunnustuse huvides ja maksuameti ees esines kui Fondi projekt. Fondi ametlikku staatust rakendas edukalt ka Leo Hannibal, kes tegutses kui Director of the Pacific Region of the Estonian American Fund. Ta hankis haiglavarustust, kaasa arvatud kaks operatsioonilauda.
Varajased toetajad Maie ja Oleg Golubjatnikov haarasid kinni dr. Bernard Schneideri pakkumisest annetada kompuutertomograaf, CT scanner. Juhuslikust jutust sai alguse meditsiinitehnoloogia ülekande projekt, mida juhtis elektroonikainsener Oleg Golubjatnikov ja mille teaduslik nõustaja oli professor Jüri Kaude, M.D. Fond tõi Tartu Ülikooli lõpetanud noored füüsikud Ameerikasse meditsiinilise kõrgtehnoloogia väljaõppele. Nad olid võimelised aparatuuri lahti monteerima ja Eestis uuesti kokku monteerima ning tööle rakendama. Projektist arenes Tartu Ülikooli biomeditsiini tehnika ja meditsiinifüüsika teadus- ja õppekeskus. Oleg Golubjatnikov aitas Eestis ka tervishoiureformi kavandada. Reformiks sai Eesti laenu Maailmapangalt. Eesti füüsikute aparatuuri monteerimine ja rakendamine aitas pankureid veenda, et eestlased teavad, mida nad teevad. Skänneriprojekt osutus kangiks, mis pani liikuma Eesti tervishoiu ajakohastamise.
Teave tehnika transpordist Eestisse andis seltsidele hea idee. Korjati korralikke riideid ja jalatseid, saadeti sadamasse, kus toimus konteinerite lossimine laevale. Samuti leidsid koha Fondi konteinerites 1992. a New Yorgis toimunud ESTO näitusele saadetud Eesti Rahva Muuseumi museaalid. Ka Eesti Arhiiv Lakewoodis kasutas Fondi transporditeenust.
Koostöö organisatsioonidega nagu IEEE, the Institute for Electrical and Electronic Engineers, The Sabre Foundation ja Direct Relief International andis tulemusi. Tallinna Tehnikaülikool sai 240-köitelise kompuutriteaduse raamatukogu, Tartu Ülikooli raamatukogu sai teaduslikku kirjandust ja Eesti tervishoid sai 15 miljoni dollari väärtuses ravimeid ja põetusvahendeid. Nende võimaluste realiseerimiseks oli oluline eestlaste panus Ameerikast ja Kanadast. Hakkajad abilised kasutasid oma sidemeid.
Dr. Thomas Troost sai Georgetown University Hospitalist 40 tuliuut haiglavoodimadratsit, mis sobisid Rootsist annetatud haiglavooditele. Lenna Vasur leidis võimaluse raamatute ladustamiseks Maailmapanga laos. Dr. Endel Sepp organiseeris kompuutertomograafi annetuse Elmhurst (Illinois) haiglast. Ellen Keder veenis oma tööandjat, lennuliini USAIR panustama prii transporti. Haldi Svanbergi kontakt firmaga L. A. Gear tõi 500 paari lastejalatseid.
Ehituskunsti ja -tehnika projekt algas, kui arhitekt Jaan Holt, kes juhtis Virginia Polytechnic Institute & State University Washington-Alexandria Architecture Consortium’i, lõi õppevõimalusi arhitektidele Eestist. Projekti koordineeris arhitekt Madis Valge.
Ago Ambre taotles võimalusi Eesti ökonomistidele ja statistikutele osalemiseks valitsuse majandusstatistika kursustele. Olgugi et enne taasiseseisvumist ei lubatud ENSV riigiametnikke kursustele, sai Tartu Ülikooli ökonometrist Tiiu Paas osaleda juba mais 1991. Pärast taasiseseisvumist 20. augustil 1991 avanes USA koolitus ka Statistikaameti ja Riigikontrolli personalile.
Kuna rahaprobleemi polnud tänu Tiit Lehtmetsa pärandusele, saigi teoks muuseum KGB Kongid. See projekt võitis konkursi Tartu tegu 2001. Tartu linnamuuseumi filiaalina said KGB Kongid märkimisväärse tähelepanu osaliseks.
Arvo ja Heljo (Leeman) Bender annetasid $2000, et „arendada eesti noorte tegevust Eestis“. Nõupidamised skaudi- ja gaidijuhtidega Ameerikas ning Eestis selgitasid, et oleks tarvis sihtkapitali, mis aitaks Eesti gaidi- ja skaudisalkadel oma tegemisi edendada. Seemnekapital andis lootust ja julgustas. Sihtasutuse loomine ja eriti selle juhatuse komplekteerimine oli keeruline. Aga Eesti Gaidide Liidu ja Eesti Skautide Ühingu Sihtasutus sai teoks. Põhikapital oli $40 000, mille investeermistulu on tänaseni tõhusaks abiks salkadele. Toetusi väljastatakse selgete reeglite alusel. Linda Saare suurannetus võimaldas Eesti Skautide Ühingul omandada büroo- ja koosviibimise ruumid.
Enn Tarto ja Päivu Kull, kes vabadusvõitlejatena olid olnud NKVD, hiljem KGB ,,külalised“ piinakambris, pöördusid Fondi poole saamaks toetust muuseumi loomiseks. Originaalsed ruumid olid olemas. Kuna rahaprobleemi polnud tänu Tiit Lehtmetsa pärandusele, saigi teoks muuseum KGB Kongid. See projekt võitis konkursi Tartu tegu 2001. Tartu linnamuuseumi filiaalina said KGB Kongid märkimisväärse tähelepanu osaliseks.
Tartu Kristlikku Noortekodu ähvardas kodutus. Hoone lagunes, remondikulud üha tõusid, hoone ei vastanud ohutuse nõuetele. Tänu suurannetustele, mida panustasid Tiina Mähar McNally, Maia Vanaveski ja Hilda Käpa, sai TNK soliidse villa ja ruumika uusehituse. Lisaks veel miljonidollarine fond, mida haldab EAF ja mille tulu saadetakse noortekodule. Eidapere õpilaskodu sai oma kodu tänu Helmi Lepson Kiigule.
Eesti seltsid ja kogudused, Eesti Rahvusnõukogu Ühendriikides, Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu, Eesti Abistamiskomitee, Vaba Eesti Sõna ning Kanadas EERO ja Eesti Elu, pluss 700 isiklikku toetajat aitasid nii suuri kui ka väikeseid projekte Eesti riigi ja rahva heaks teostada. Suur tänu kõigile hea nõu, toetuse ja kaastöö eest!
Ago Ambre, juhatuse esimees
