Pärast taasiseisvumist seisis Eesti Vabariik väljakutse ees: kuidas minna aastakümneid kestnud plaanimajanduselt üle vabaturumajandusele. Kui läänemaailmas üldiselt alustatakse sellega kõigepealt oma riigi piirides, siis Eesti väikeriigina oli sunnitud kohe siirduma maailmaturule. Et seal läbi lüüa ja edu saavutada, vajasid ettevõtjad motivatsiooni ja võimekust ning arvestama võimalustega.
Talgupäevad mõisale olid kohustuslikud, talunik pidi andma põllusaagist normi viljamagasile, samuti toitma postihobuseid. Lisaks põllupidamisele tegeles talurahvas kudumise-ketramise ja loomakasvatusega.
Ettevõtluse juuri otsides alustas kõneleja ärkamisajast, selgitades kõigepealt adramaa mõistet. 19. sajandi algupoolel olid võimalused ettevõtlikkuseks praktiliselt olematud. Liikumisvabadus puudus, mõisnikul oli kehalise karistamise õigus, kaebusteks vajas talupoeg sellesama mõisniku luba. Talgupäevad mõisale olid kohustuslikud, talunik pidi andma põllusaagist normi viljamagasile, samuti toitma postihobuseid. Lisaks põllupidamisele tegeles talurahvas kudumise-ketramise ja loomakasvatusega.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.