Sõbrannad jagasid uhkeldades Facebook’is ka pilte oma pashadest; paasapühad on ju ka üks vana lihvavõtte nimetus. Maare Göteborgist, Riina Brüsselist ja Margit Luksemburgist olid neid traditsioonilisi rammusaid mäekesi kaunistanud kes maasikate ja piparmündilehtedega, kes kollaste füüsalite (ka ananass-kirss ehk peruu füüsal, physalis, golden berry, Aztec / Inca berry, cape gooseberry) ja tähtvilja ehk karamboolaga (star fruit, carambola). Igast maailmajaost kogunetakse tänapäeval vana hea pasha peale kokku! Kolme õielehe kujuga kaunistusi oli Margit surunud pasha sisse poolikutest pistaatsiapähklitest. Pille pasha oli täpiline – kuivatatud jõhvikad kumasid läbi valge kohupiima. Imekaunid! Meil neid ei olnud, sest Saaremaalt pärit Mamma pole eales teinud. Ta sööb ka ainult valget tangu- ja mitte verivorsti – kuidas kuskil kombeks.
Eesti kandis pöördus ilm taas ebatavaliselt külmaks just enne lihavõttepühi. Suurel neljapäeval oli maa valge ja kristlike koolide lapsed tegid Tallinnas varajast ristikäiku suisa tuisus. Igal hommikul pühadest saadik on olnud hommikused miinuskraadid. Kohtla-Järvel, kus meie olime, oli ülestõusmispüha hommikul lausa 9 kraadi külma. Paiselehe õite kollased näokesed piilusid lumekooriku alt ja linnud lendasid taas lõunasse – ausalt! Tegime parajasti lastega autos ilmakaarte teadmise kontrolli, kui hakkasin oma võimetes kahtlema. Nimelt olime Tallinn-Narva maanteel suunaga otse itta ja hanedeparved lendasid Tartu poole. Arvasin, et olen lolliks läinud, aga nad lendasidki lõunasse! Hiljem lugesin Postimehest, et just nii tegutsetaksegi: kui ilm pöörab ära, pööravad mõned rändlinnud taas nokad lõuna suunas ja lähevad natukenegi maad tagasi, et varvastele ja kõhule leevendust leida.
Kõige rohkem nägime neil päevil suur-laukhanesid (greater white-fronted goose), keda on alt vaadates kerge ära tunda triibulise rinna poolest. Nende hüüdnimi Põhja-Ameerikas ollagi „specklebelly“. Eesti Ornitoloogiaühingu korraldatud traditsioonilistel lihavõtte linnuvaatluspäevade esialgsete tulemuste põhjal oli just too hani arvukaimaks kohatud liigiks (loendati umbes 30 700 isendit). Väiksematel Mäetaguse valla teedel oli aga hullupööra palju „emotsionaalseid“ kiivitajaid (northern lapwing) – kergesti äratuntavad oma väljapaistva käitumise (väga elavad, liikuvad ja häälekad), must-valge sulestiku ja mustast mütsist tõusva uhke suletuti poolest. Nad hüüavad „kiivit! kiivit!”, inglise keelt kõnelevad aga omakorda „peewit, peewit!“, mis on nende hüüdnimi brittide seas. Avastasime ühtlasi, et noid must-valgeid on täpselt sama värvi lumelaigulise põllu peal pea võimatu eristada. Ju nad sellepärast polnd ka jalga lasknud…
Riina Kindlam, Tallinn
