Võib-olla tuleneb nimi metskits tema väikesest kasvust (õlakõrgus kuni 75 cm). Põdra õlakõrgus on seevastu kuni 216 cm. Justkui oma kodumökitaja sarnane, aga elab metsas. (Saksa Geiß, gooti Gaits.) Kui saaks vaid silma vaadata, ei oleks kahtlustki, et tegemist pole lähisugulastega; kitsedel on kummaline horisontaalne pupill ehk silmaava. Isehakanud bioloogina julgen seega väita, et metskits on eksitav nimi. Sarnaselt sõnadele “limonaad” ehk “limps” (ei mingit sidrunit, kuid Euroopa keeltes levinud üldnimetus gaseeritud karastusjookide jaoks) ja “karamellkompvek” – ei mingit karamelli, lihtsalt kõva komm.
Kui vaadata Eesti imetajate süstemaatilist nimestikku internetis (bio.edu.ee/loomad/), on seal kirjas, et Eestis on äärmiselt haruldased veel sellesse sugukonda kuuluvad punahirv (red deer) – ülemaailmselt levinud ja Euroopas sagedane, kuid Eestis esineb vaid kohati (asustatud Hiiumaale, Abrukale, Saaremaale) ning ülimalt haruldane, vaid Kirde-Eestis vahel üle piiri eksinud tähnikhirv (sika deer, spotted deer, Japanese deer). Neid liike sa naljalt Eestis ei kohta, kuid nad on suuruselt põdra ja metskitse vahepealsed nagu Kotkajärve white-tailed deer. Kuid mis Kanadas peidus saba all, on metskitsel peaaegu olematu saba ümber – valge laik, mida nimetatakse “sabapeegliks”, (rump patch) ning mis antud fotol ka hästi silma paistab. Isehakanud bioloog julgeb väita, et see on kaua välja arenenud külma- ja niiskust-tõkestav lõkkepadi. Tehkem sellest ise oma järeldused loomade salajasest seltsielust.
Riina Kindlam, Tallinn
