Sildil olev lisalause selgitab: „Osta Taffeli krõpse ja ütle sügismasendusele KÕTT!“ Niisiis langenud meeleolu, mis võib pimedal ajal ligi hiilida, võrdub kassiga... ja on vast ühe teise kassi, kassiahastuse sugulane! Kassiahastust tuntakse enam kui: „pohmelus (ehk pohmell) purjutamise ebameeldiva järelseisuna, kaater“ – nii kirjutab Eesti keele seletav sõnaraamat. Kuid teine tähendus veel on masendusmeeleolu – „hingeline, moraalne kassiahastus“.
Kuhu veel minna kaasaegset väljendikasutust luurama kui interneti otsingusse! Seal väga palju sügiskasse polnudki, aga kasutus sai selgeks: kui meel on must, siis võib öelda, et sul on sügiskass peal. Kus ta täpselt peal on, ei täpsustata, kuid kindlasti ei ole ta süles ja kindlasti ei ole tal nurrumootor käivitatud, vaid istub just nimelt PEAS nagu juuresoleval pildil.
(See, mis tegelikult peas toimub, ei ole üldsegi naljaasi ega lihtne. Vaimsest tervisest, sh emotsioonid, erinevad häired, depressioon, arvutisõltuvus, aju ja uni ning palju muud, seletab lahti, nõustab ja suunab kasulik Eesti võrgulehekülg www.peaasi.ee)
Üks väga stiilne naisterahvas on oma blogis (internetipäevikus) aasta eest kirjutanud teemal „Kuidas elada üle sügiskass“ järgmist: „Mind tervitas aastaaeg kerge kassiga.“ Raskemal juhul on „sügiskass täiega peal“.
Sügiskassi saab peletada eemale nagu igat elukat. Ta läheb üle nagu kass ikka -- üle silla näiteks... Sügiskassile võib tuule alla teha, teda võib (piltlikult) sabast kinni võtta ja kaugele jõkke visata.
Ise olen suht(eliselt) positiivne inimene ja Eesti pimeda aastaajaga harjunud (kalamaksaõli!), aga harv on hommik, kus mul poleks kassi peal. See pole too tusane sügiskõuts, vaid mu oma musta-valge mummuline Mummu. Kui hommikul voodis leban, tuleb ta mu rinnale, sest tal on kõht tühi. Ühesõnaga lipitseb. Sarnane hommikuäratus on väga paljudele tuttav.
