On toredalt lumine vastlapäev ja te istute kelgul Tallinna lauluväljaku mäenõlval. Esimest korda? Meie ka! Hea on julge väikelaps igaks juhuks juhikohale panna, teda ei heiduta see laskumine kuigivõrd. Paremat kätt on Gustav Ernesaksa suur pronkskuju, mis valgel taustal eriti võimas tundub. Tema vaatab seda tralli omale rahulikul moel ning tema suure selja varjus on kaks liugurit, ehk plastist nn „pepukelku“, mis täpselt istumise alla mahuvad. Äkki laseb nendega ise, kui nõlv vaikseks jäänud?…
Meil on veidi suurem, aga ikka plastist kelk, kuid mäelt ei puudu vanad puust (jalastega!) kelgud; neid on isegi üllatavalt palju. Paar „sõõrikut“ ehk „tuubi“, kus istud keskel augus, on ka. Vaat need lendavad küngastel! Üks seltskond on toonud laua mäeharjale, millelt naudivad sooje jooke ja vastlakukleid. Nende lähedal on ka väike köistõstuk, mille abil kelgutajaid ükshaaval harjale taas tõmmatakse. Ilmselt on see laskumise lust, mis sammu kergendab, sest millegi pärast muutub taas mäkke ronimine hoopis kergemaks! Üks maru-vahva koer kihutab oma kelgul laskuvale perele tuhatnelja järele, üksik toiduauto müüb laululava ees nämmi ja täna saab ronida ka lauluväljaku tuletorni 2 € eest (suurtele). Lähme! 42 meetri kõrgusel on natuke kõle, aga ka jube vahva kirpe lumevaibal jälgida. Kogu siinoleku ajal on mõttes olnud äsja lahkunud koorijuht Charles Kipper ja siin kõrgel veel eriti.
Varsti süttivad suured valgustite tuled. Täna saab siin nõnda lasta kella 19-ni. Turvamehed valvavad ja puha. Süda on rahul, et kasutasime looduse kingitust õigel päeval ära. Meitel tulevad pikad linad. Hulka pikemad, kui sängi ää mahuvad….!
Riina Kindlam, Tallinn
