Vahtrasiirupi saagast kirjutas ta, et võttis umbes kolm päeva, et koguda vahtrast kümme liitrit mahla. Eestis ei kasva suhkruvaher, vaid harilik vaher (Norway maple). Siirupi jaoks kulub selle mahla rohkem (ei ole niivõrd magus) ning mahla nn jooksuaeg on lühem. Traditsiooniliselt pisteti tüvesse puuritud augu sisse tila, mida mööda mahl ämbrisse tilkus. Nüüd kasutatakse ka plasttorusid (puu oleks nagu tagurpidi tilguti all (intravenous therapy / IV ehk “drip“). Keetes aurutamine toimus esialgu õues omatehtud pliidil ja siis veel toas ning lõpptulemuseks oli kaks väikest purgitäit kulda pannkookidele. Iisak tunnistab, et keetis mahla pisut liiga kaua, nii et tulemus oli pigem hägune vahtramesi, aga maitselt mõistagi võrratu. Iisakul ja Marisel on magusategu juba väikestviisi käpas, kuna nad valmistavad oma kitsekarja piimast kitsepiimakaramelli (Mehhiko nimega cajeta).
Iisak on esinenud ja loonud plaaditäie muusikat ühemehe ansambli Epifolium’ina, mis on inspireeritud eesti traditsioonilisest rahvamuusikast. Hetkel on ta üks kolmest mehest Nedsaja Küla Bändis, kes esines 31. märtsil pealinnas Tallinn Music Week’i raames. Nedsaja Küla Bändil on oma Facebooki lehekülg, nagu ka Paadova talul, kust saab noorpaari inspireerivaid maalähedasi tegemisi jälgida. Pereuudistest veel, et ka Iisaku õde Evi kolis Eestisse aasta eest, ning suvel kavatseb sama teha nende isa Jaan. 25. märtsil sündisid aga Paadova tallu esimesed kitsetallenelikud. Palju õnne ettevõtlikule perele!
Riina Kindlam, Tallinn
