Grammatika on pidevas loomises. Nii näiteks on eesti keeles kujunemas küsimusliide -vä. Veel mõnda aega tagasi oli selle asemel kasutusel kas-küsimus: Kas lähme kinno? Seejärel sai kombeks lisada sellele avatud vastust pakkuv asesõna või: Kas lähme kinno või...? Edasi toimus juba lühenemine: Kinno lähmevä?
Pealtnäha väike muutus. Kuid kas-küsimus jätab vastajale võimaluse üksnes nõustuda või keelduda; vä-küsimus aga võimaldab pakkuda ka omapoolset tegevuskava. Küllap on eesti ühiskond läinud kaasinimese suhtes arvestavamaks, mis on muutnud keelekasutuse viisakamaks, mis omakorda on põhjustanud selle väikese lisanduse grammatikale.
Selline areng on keeltes sage: kui reaalsuse teatud tahu väljendamine muutub mingil põhjusel väga oluliseks või lausa kohustuslikuks, kulub see väljend ohtra kasutuse tõttu osaks grammatikast. Võtame näiteks grammatilise soo.
On kerge mõista, miks mõned keeled väljendavad inimese sugu grammatiliselt – küllap oli ühiskond sooliselt korraldatud, mis nügis kõnelejaid rääkides soole viitama. Kuid paljudes keeltes on sugu ka elututel asjadel ja nähtustel. Saksa keeles näiteks väljendab seda iga nimisõna osaks olev soole viitav artikkel der, die või das. Kui keel nii järjekindlalt ja ilma selge loogikata jagab kogu maailma soopõhiselt, siis pidi selle kujunemise põhjustama mingi väga omapärane maailmapilt.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
