Eesti Instituudi välisõppe juhi Heidy Eskor-Kiviloo tervituse järel sai sõna Tallinna Kirjanduskeskuse direktor Maarja Vaino, kes kõneles filosoofilisel teemal „Kultuurikeha“. Maarja selgitas, mida tähendab kultuur ühtse kehandina ja miks kultuur on kehaline nähtus. Tema sõnul saame sageli kultuuri kehalise kogemuse muusika kaudu. Näiteks esimesel laulupeol tekkis eestlastel esimene rahvuskehand ja eneseteadvus ühtse eesti rahvana.
Kultuur on füüsiline, mida peab toitma vaimsus. Kui vaimuruum hakkab vähenema, hakkab kahanema ka füüsiline ruum.
Kuidas eesti kultuur suudaks end noorte seas kehtestada, kes pidevalt viibivad internetis ingliskeelses keskkonnas (TikTok vms)? Pidevalt nutiseadmetes viibides on lastel raske eesti vaimuteadvust säilitada. Tehisintellekti areng on tormiline ja füüsilised inimesed vahetatakse robotite poolt ühel päeval välja. Siis ei ole enam kultuuri ja kunsti kogemust, sest robot loob juba teistsugust kultuuri.
Kas inimkultuur võib ühel hetkel muutuda virtuaalkultuuriks? Kui inimkond jätkab samas vaimus, võib see juhtuda kiiremini, kui oskame arvata.
Kultuurikehandi kõige olulisem element on kuuluvusvajadus – perekonda, sõpruskonda ja kolmandaks on vaja kultuurikehandit, sest mentaalselt on vaja kultuurilist kuuluvustunnet.
Kirjanik ja Keeleameti direktor Ilmar Tomusk rääkis enda loomingust ja sellest, kuidas ta lastele kirjutamise juurde jõudis. Umbes 40. eluaastani ei olnud tal pähegi tulnud lastele midagi kirjutada. Kord Adavere Tuulikus lõunatades meenus talle 2002. a jaanuaris unes nähtud kummaline unenägu, et tal käis külas Astrid Lindgren, kes andis märku, et Ilmar peaks lastejutte kirjutama hakkama. Paar päeva hiljem luges Ilmar lehest, et Astrid Lindgren oli surnud. Adavere Tuulikus ootamatult meenunud unenägu Lindgerni käsust lastejutte kirjutama hajata viis ta lastele mõeldud loominguni. Hea tagasiside tuli esimestele lugudele lasteajakirjast „Hea Laps“, mille peatoimetaja oli Leelo Tungal. Esimene raamat peakirjaga ,,Tere, Volli!“ ilmus 2007. a. See raamat oli uudishimulikust poisist Vollist, kes tahtis teada, kuidas töötavad erinevad kodumasinad. Tema isa on lihtsameelne eesti filoloog ja ema asjalik inglise filoloog nagu Ilmari pereski. Esimesele raamatule järgnes peagi teine, kus Ilmar kirjutas oma teisest pojast Johannesest, seejärel järgnevates raamatutes perepuhkusest ja kooliteemadel. Nii sündisid Kriminalistide sarjad lastele, nt kus Kribu ja Krabu piibli või nutitelefoni vargust uurivad.
Raamat „Julius, mida sina suvel tegid?“ sai aprillis Lastekirjandusmaja auhinna. See raamat on Juliusest, kes on suvevaheajal maal ja tal ei ole seal ühtegi nutiseadet. Ta saab tuttavaks päris asjadega: mesilasega, lehmakoogiga, saab teada, kust tuleb piim – otse lehma seest jne.
Eesti keele väljenditest on Ilmar kirjutanud raamatu „Kops läks üle maksa“ ja „Talv on käes“ – millises käes, paremas või vasakus? Nendes raamatutes on ta eesti keele väljendeid naljakalt kirjeldanud. Neid raamatuid kasutatakse mitmel pool maailmas ka keeleõppes.
Kokku on Ilmar Tomuskilt seni ilmunud 44 raamatut.
Sarjas „Õpetajalt õpetajale“ kõneles Eesti Kooli õpetaja Kristiina Adekunle Põhja-Inglismaalt, kes rääkis, et nende piirkonnas kipub eesti keel unarusse jääma, lapsed saavad ehk aru eesti keelest, aga vastavad inglise keeles. Põhjust nägi ta selles, et kui Eesti poliitikud või kultuuriinimesed Inglismaale tulevadki, siis ikka eelkõige Londonisse. Kristiina püüab kõigest hoolimata kooli kord kuus ikka edasi juhatada, aga kui kaua, seda ei tea.
Lõpetuseks tänas Heidy kõiki ja avaldas lootust, et kohtutakse peagi noorte laulu- ja tantsupeol Tallinnas.
