Niisamuti on selle looduse ja metsaga siin. Tõesti, esimesel pilgul: nagu Eesti mets ja Eesti võsa. Jah, nagu. Aga tegelikult üldse mitte. Kõik puud on teised, peaaegu kõik linnud on teised. Valgus ja kliima – täiesti teised. Mu esimene looduselamus Kotkajärvelt, esimesel varahommikul, kui juba enne päikesetõusu alla järve äärde läksin: selle päikesetõusu jõulisus. Nimelt – jõulisus. Eestis, põhjamaal, tõuseb päike ka suvel ikka tasa ja targu, koit kestab mitu tundi, udu heljub vaikselt järvel ning kaob sama vaikselt. Siin tuli päike metsa tagant välja, nagu oleks ta sealt üles visatud. Ja udu lõi samal ajal järve peal tantsu, justkui ajaks keegi teda kurikaga taga.
Juba nende elamuste pärast oleks tasunud siia kaugele Muskokasse tulla. Kuid nendega vähemalt samaväärne, ei, siiski veel tugevam, oli see inimlik kogemus, mille Metsaülikool andis. Üks asi on olla kõigist neist asjadest lugenud ja kuulnud, teine asi seda kogeda koha peal ja niisuguse intensiivsusega. Selles Metsaülikooli vaimses kirglikkuseski on midagi Ontario päikesetõusudest, kuumast suvest ja kosetaolistest paduvihmadest. Kõik see oli korraga väga eestilik ja samas midagi senikogematut. Õppisin palju. Aga selleks ju ülikooli, ükskõik kui metsikusse, tullaksegi – et õppida.
Siinsetele inimestele meenutab Metsaülikooli nädal kindlasti nende lapsepõlve skaudilaagreid, mulle meenutas see minu lapsepõlve noorte loodussõprade laagreid kuskil Eesti looduses. Ühest küljest see lihtne laagrielu, mis vapralt ja moodsate aegade kiuste on Kotkajärvel säilitada õnnestunud. Teisest küljest suur õppimishuvi. Kuigi õpilased pole suuremalt jaolt enam just kooliealised.
Kõige ilusamaks isiklikuks mälestuseks jäävad mulle aga Metsaülikoolist need eesti keele ja kõne grupi hommikused tunnid, kus me üheskoos mulle armsaid eesti luuletusi, Viivi Luike ja Aleksander Suumanit inglise keelde tõlkisime. Eesmärgiks polnud muidugi see tõlge ise, vaid süvenemine luuletuse igasse sõnasse ning sealtkaudu sõnade taha minek. Mulle endalegi, kuigi ma neid värsse juba ammu peast tean, avanes neis tänu ülimalt terastele kaaskursuslastele nii mõndagi uut. Peale selle sain üht-teist teada nii eesti kui ka inglise keelest, nende omavahelisest vahekorrast ja samuti sellest põnevast eesti keele variandist, mis on aastate jooksul välja kujunenud siin Põhja-Ameerikas. Selles on nii vana hea sõjaeelse eesti keele ning kodumurrete laulvust kui ka pika võõrsiloleku jooksul korjatud uusi kogemusi.
Lõpetuseks tahaksin aga teha ühe üleskutse või õieti üht igihaljast üleskutset üle korrata. Kallid eestlased Ameerikas ja mujal, pange palun kirja oma mälestusi, oma lugusid! Keegi teine seda teie eest teha ei saa. Need autentsed ja siiralt üles tähendatud materjalid on tihti palju põnevamad kui nii mõnigi kunstlik kirjandusteos. Sellest, et juba siin sündinud või lastena ümber asunud põlvkondade side eesti kirjakeelega on teinekord nõrgemaks jäänud, ei tohiks teha takistust. Mälestusi võib sama hästi kirjutada ka inglise keeles, tõlkimine on juba väiksem töö. Peaasi, et see, mis olnud, saaks kirja. Muidugi, paljud on oma mälestusi juba kirjutanud. Aga see ei loe. Iga inimese lugu on unikaalne ja Ameerika eestlaste lugu tervikuna on midagi erakordselt põnevat.
Ning kõige lõpuks tahan tänada kauni võimaluse eest mitte ainult näha seda nurgakest Kanadast ja Põhja-Ameerikast, vaid näha seda ka oma kaasmaalaste silmade läbi. Veel imelisem on aga see, et nüüd saan terve kuu aega elada siin Orujärve kaldal ning selles korraga väga koduses ja väga eksootilises paigas olla, mõelda ja kirjutada. Kirjaniku ainus maksev kapital on kogemused: siit minnes olen kindlasti palju rikkam kui olin siia tulles.
Tõnu Õnnepalu
