Nõustun Mati Hindi väitega, et „Tallinna kesklinnas ei saa astuda ühtki sammu, nägemata keeleseaduse jõhkrat rikkumist, ja mitte vene keele kasuks, vaid maotu lömitamisena inglise ja natuke ka teiste Lääne keelte ees.” Veel suuremat ohtu pikemas perspektiivis tekitab Eestit valitsev e-maania. Valitsus avas mais oma start-up e-residentluse taotlemise portaali, mis on puhtalt inglise keeles. Hiljuti lugesin välismaa meedias, et juuli lõpuks oli e-residentluseks tulnud 4000 taotlust ning eesmärgiks on saada 10 miljonit e-residenti 2025. aastaks – seega kümme korda rohkem, kui on kodanikke Eesti riigis! Ei ole raske ette kujutada sellise tegevuse tagajärgi. Miks puudub avalikkuses selle Kaspar Korjuse juhitud projekti kriitiline analüüs?
Arvan, et oleme jõudnud oma riigis olulisse etappi, kus peame otsustama, kas liigume edasi liberaalse majanduspoliitikaga, mis tähendab ärieliidile allumist või pühendume poliitilisele suunale, mis võtab arvesse, et Eesti mõte on Eestis eneses, nii et me ei peaks oma elu elama aina kohanedes kellegi ärihuvidega.
On vähe kahtlust, et meil tuleb valida viimane suund riigi olemasolu mõtte tagamiseks: „eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.”
See muidugi ei tähenda, et me sulgume isoleeritud riiki. Ei, me oleme avatud ühiskond. Me jääme avatuks ning demokraatlikel põhimõtetel asutatud riigiks Euroopas, aga samas seisame oma keele ja kultuuri eest nagu ka iga teine riik Euroopas. Prantslane kaitseb oma emakeelt, seda teeb ka taanlane ja rootslane ning meil on sama õigus kaitsta oma emakeelt. Küsimus on vaid selles: kuidas saame oma keelt nii kaitsta, et meie arenemine koos teiste riikidega Euroopas ei kannata?
Minu meelest on kaunis selge, et keeleseaduse riiklikus järelevalves peame olema nõudlikumad, ja kui vaja, siis keeleseadust ka tõhustama. Ma ei peaks nägema hoonel ingliskeelset silti, nagu hiljuti nägin kõndides Narva maanteed mööda Kadriorus, kus uute korterimajade sissekäikudel lugesin „West”, „South”, jne. Mul pole midagi inglise keele vastu ega tohikski olla, sest see keel on rahvusvahelise keelena vajalik ning valdan seda keelt hästi. Asi on pigem selles, et eestlase jaoks on Eesti mõte Eestis eneses.
Kahtlemata on meil vaja arvestada inglise keelega. Seda teevad ka kõik teised riigid Euroopas. Meie rahvale pole võõrkeele õppimine mingiks raskuseks. Oleme seda teinud läbi sajandite ja teeme edaspidigi. Pigem on muutunud paljudele raskeks oma riigi kodanikuõigusega elamine. Pean silmas tõsiasja, et kolm aastat tagasi pöördus värske Tartu Ülikooli diplomiga noor naine abi saamiseks minu poole, otsides tööd Tallinnas. Ta ütles, et tööandjad nõuavad vene keele oskust, aga tema valdab vaid soome, saksa, inglise ja eesti keelt. Mõtlesin, et ta peab vast silmas töökohta, mis nõuab oskusi enam kui restoranis ettekandmine või hotellis külaliste vastuvõtmine, aga ta ütles, et igal pool on temalt nõutud vene keele oskust.
Arusaadavalt uurisin lähemalt, kas noore naise kogemus vastab tõele ja igalt poolt sain vastuseks, et olukord on selline. Toon siin ära neist kaks, mis kokkuvõtlikult seletab põhjuseid:
Noor naissoost jurist: „Sinu kirja lugedes, pean tõdema, et ma olen saanud oma töökohad, millega olen väga rahul olnud just tänu keelte oskusele ja eriti vene keele. Olen töötanud vene ettevõtetes ja Ida-Virumaal, kus on paratamatu, sa pead oskama vene keelt, sest seal lihtsalt ei räägita sinuga muus keeles. Suur tähtsus on olnud ka inglise keelel.
Mida aeg edasi, olen saanud aru, et vene keele tähtsus iga aastaga kasvab meie riigis. On palju noori, kes on põgusalt õppinud koolis vene keelt ja reaalselt sellega töökeskkonnas hakkama ei saa. Koolid panevad suurt rõhku inglise keelele, prantsuse keelele, kuid meie idanaabrite keel on teisejärguline. Vaadates paljude ettevõtete partnereid on suund Venemaa poole ja sealt ka vajadus vene keele järgi.”
Estonian Business School naissoost doktorant: „Aga – eraettevõtjad võivad esitada nõudmisi, mis tuleneb nende ärist. Minu ja Mart Nuti koostatud esimesele taasiseseisvuse-aja keeleseadusele just esitati erinevate Euroopa institutsioonide poolt kriitikat, et me ei tohiks reguleerida ettevõtlust. Sellesse seadusesse on tõesti parandusi tehtud, ja otse öeldes, ega see esimene variant kuigi leebe / ettevõtjasõbralik olnud kah, me ei osanud tookord selles võtmes mõeldagi.”
Ja viimasena nimetaksin, et hiljuti sain teada oma Rotary klubi koosolekul, kus klubi liige, kelle abikaasa on arst Tallinnas, ütles, et Keskhaigla ei võta arsti tööle, kui ta ei valda vene keelt.
Küsimus arstide asjus tõusis klubi koosolekul, kui rotariaan Soomest oli minu klubil külas. Tal on meditsiiniline ettevõte Tallinnas ning ütles, et kava järgi käib üks arst Lätist tema ettevõttes spetsiaalset protseduuri tegemas. Küsisin, kuidas välismaa arstid saavad Eestis litsentsitud ja ta vastas, et see ei ole probleemiks – peale dokumentide sisse andmist läheb tavaliselt umbes kaks nädalat. Selle arstiabi arutelu käigus andis mu oma klubi liige infot Keskhaigla asjus.
Kolm aastat tagasi vestlus noore haritud naisega oli vapustav avastus, sest see tähendaks, et eestlane ei saa omal maal tööd oma emakeeles! Asja teeb veel tõsisemaks noore naise väide, et kuna ta oli Heidelbergis võtnud kursuseid ning valdab saksa keelt, siis ta mõtleb minna Saksamaale, et tööd saada.
Viimane toob esile olulise teema, millega põhiseadus kohustab meid tegutsema, et tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Meil tuleb ka mõelda tõsiselt töö saamise ja väljarände seosele, eriti sellele, mis puudutab noori haritud naisi, sest nende osakaal väljarändajate hulgas on suur. Olen näinud statistikat, mis ennustab eesti rahvastiku langemist alla miljoni 2050. a. Ei pea olema raketiteadlane, et mõista, kust meie lapsed tulevad ja miks noorte naiste väljaränne on kui verevool kehast.
