Usedom on nagu Pärnu, ainult suurem. Läänemere saarel asuvad üksteise kõrval uhked keiserlikud kuurortlinnad nagu Heringsdorf, Ahlbeck, Bansin või Zinnowitz romantiliste puust ehitatud hoonetega, mille läheduses on kuni 70 m laiad ja üle 40 km pikad liivarannad, mis ulatuvad Peenemündest Swinemündeni (Świnoujście) Poolas. Viimatinimetatu oli Teise maailmasõjani Saksamaa suuruselt kolmas Läänemere-kuurort, alates 6. oktoobrist 1945 kuulub linn aga Poolale. Saarel asub Euroopa uhkeim rannapromenaad, see on 12 km pikk väljaehitatud tee Bansinist Swinenmündeni, mida mööda saavad külastajad jalutuskäike teha, pinkidel puhata, väikestes armsates kohvikutes keha kosutada või jalgrattaga sõita.
Saksamaa teine suurim saar peale Rügenit võitis varakult siniverelistegi soosingu. Keiser Wilhelm II külastas mitmeid aastaid mondäänset Heringsdorfi. Koos temaga saabusid teisedki aadlikud, ministrid, kindralid, teadlased ja kunstnikud. Rannas on tänaseni meresillad, mis ehitati ajal, mil külastajad saabusid saarele veel laevadega, sest varem ei olnud mandriga ühendavat kiirteed. Saart hakati hellitavalt nimetama „Berliini vanniks”, sest pealinnast oli Usedomile ainult mõned tunnid sõitu.
Usedomi sisemaal leidub arvukaid romantilisi väikesi külasid, mida palistavad puutumatu loodus ja lilledemeri. Juba teel rongiga Heringsdorfi sai aknast vaadelda arvukaid metskitsi otsimas metsaservades söögipoolist või sookurgi, kes kogunesid parvedena põldudele, startimaks lõuna poole.
Usedomil on pikk ajalugu. Legend räägib mh, et piraat Klaus Störtebeker käis saarel varjupaika otsimas. Siin olevat olnud ka Vineta, jumalateotajate kulla- ja hõbelinn, mis muistendi kohaselt vajus merre Koserowi rannikul. Ennekõike aga tuntakse saare põhjaosas asuvat kurikuulsat Peenemündet. Siia ehitasid natsid Teise maailmasõja ajal uurimiskeskuse, kus tuntud raketiteadlase Wernher von Brauni juhtimisel ei töötanud mitte ainult teadlased, vaid ka vangid. Nüüd kasutatakse seda kunagise õuduste küla ainukest pommitusi üleelanud hoonet, jõujaama, edukalt kontserdisaalina, sest muusika on see, mis lepitab.
Usedom lepitab ja ühendab
Usedomi rahvusvaheliste muusikafestivalide ajalugu sai alguse veidi pärast Saksamaade ühinemist 1994. a, kui märgati, et kui sügisel, enne kümblushooaja lõppu tulevad puhkajad saarele, soovides hingata sisse mitte ainult värskendavat mereõhku, vaid ka kultuuri. Nii sündis idee üritusest, mis pühendab ennast Läänemere kultuuri tutvustamisele. Festivali peakülaliseks, mis tänavu avati 21. septembril, oli Eesti. Kuni 12. oktoobrini oli muusikasõpradel võimalik külastada 35 erinevat kontserti, kus esinesid rohkem kui 700 muusikut. Lisaks heliettekannetele oli kohalikel ja puhkajatel võimalik tutvuda Mare Vindi ja Margus Meinarti kunstiteostega. Vindi näitus avati Heringsdorfis Villa Irmgardis, hoones, kus 1922. a oli elanud Maksim Gorki koos oma poja ja miniaga. Vene literaat lootis siin saada leevendust puhkenud turbekuloosile. Ajalooline maja oli kui loodud Saksamaal juba varemgi tuntust kogunud kunstniku teostele, mille oli kureerinud kultuuriatašee Harry Liivrand, kes on oma Berliinis oleku ajal teinud palju tänuväärset tööd Eesti kultuuri tutvustamiseks Saksamaal. Avamisel oli suursaadik dr Kaja Tael, klaveril mängis festivali dramaturg, tuntud muusikakriitik Jan Brachmann.
XX juubelifestivali avas Peenemündes Mecklenburg-Vorpommerni liidumaa peaministri Erwin Selleringi ja Eesti suursaadiku dr Kaja Taela juuresolekul Kristjan Järvi oma Baltic Youth Philharmonic (BYP)-orkestriga. Külaliste hulgas oli ka Türgi peakonsul Berliinis Ahmed Sen koos abikaasaga. Kavas oli Aleksandr Skrjabini „Poèeme de l´extase”, Erkki-Sven Tüüri „Kontsert fagotile ja orkestrile”, solistina esines Martin Kuuskmann ja Richard Wagneri „Sõnadeta sõrmus”, mille oli seadnud Henk de Vlieger. Peale kontserti ei tulnud ovatsioonidel lõppu. Milline kontsert! Milline edu! Endast kõik andnud maestro, solist ja noored orkestrandid jaksasid mängida veel Georg Friedrich Händeli „Veemuusika-overtüüri”, mille oli seadnud Daniel Schnyder, Pjotr Tšaikovski „Veiderdaja tantsu” ja Hugo Alfeni finaali balletist „The Prodigal Son” täie energia ja säraga. Lõpuks ei jaksanud saali kogunenud tuhat inimest enam plaksutada, vaid hakkasid oma vaimustust „braavo”-hüüete ja jalgade trampimisega avaldama. Üks meie aja dünaamilisemaid dirigente tõi kontserdile järgnenud vastuvõtul esile: „Eestlaste ajaloos mängib meri olulist rolli – see on meie uks suurde maailma. Seetõttu on eesti rahvas mentaalselt vaba, olles samas alati kodumaaga tihedalt seotud. Kui ma dirigeerin, siis ei tunne ma ennast ameeriklasena, vaid eestlasena, kellele on Eesti kultuur, keel ja eluviis väga lähedane.” Peaminister Erwin Sellering ja tema abikaasa Britta on külastanud Kristjan Järvi kontserte juba ennegi: „Iga kord oleme vapustatud sellest, kuidas ta orkestri käima paneb.” Publik oli samuti vaimustunud Martin Kuuskmanni elavast soolopartiist ja tänas Pärnuski tuntust kogunud fagotimängijat südamlike sõnadega.
BYPi õpetajad ei jätnud samuti musitseerimisvõimalust kasutamata. Moto all „Läänemere meistrid” tekkis USAs elava šveitsi helilooja, saksofonisti ja flötisti Daniel Schnyderi eestvedamisel Jan Bjørangeril (viiul), Paul Cortesel (vioola), Martin Kuuskmannil (fagott), Damien Bassmanil (perkussioon) omavaheline helideflirt, mis elektriseeris publikugi. Usedomi vanim, Liepes asuv väike luteri kirik oli äkiliselt täis Edvard Griegi, Johann Sebastian Bachi ja Antonio Vivaldit ja seda äärmiselt meeli erutavas džässivormis. Oma muusikatreenereid toetasid mänguga BYP-liikmed Dalia Simaškaité, Igné Pikalavičiūté ja Jakob Petzl. Lõpetuseks mängiti Schnyderi enda kirjutatud helitöö „Karachi”, mis oli pühendatud Kristjan Järvile. Maestro ise oli kirikus kuulamas ja elas maailmaklassi instrumentaalsolistide esitusele andunult kaasa. See oli muusikaelamus par excellence ja tekitas kohaolijates suurt õnnetunnet, mida jätkus mitmeteks päevadeks tagantjärelegi!
Soojalt võeti samuti vastu Krummini St. Michaelis-kirikus toimunud „Hortus Musicuse” esinemine. Andres Mustoneni vanamuusika-ansambel oli tuntud juba endises Saksa DVs, ka Usedomi saarel on eestlased kontsentreerinud juba varem, nimelt aastal 1999. Mitmetel idasakslastel on grupi nõukogudeaegsed heliplaadid veel kodus kappideski, teadis Ostsee-Zeitungi kriitik Ekkehard Ochs, kes tõi oma artiklis esile ansambli suurepärase musitseerimishinge ja improviseerimistalendi. „Esitus oli suur helipidu: kaasakiskuv, lüüriliselt väljendusrikas ja professionaalselt loomulik,” ütles saksa muusikaajakirjanik. Ka Brachmann kiitis ansambli kunstilist taset ja seda, et muusikagrupp oli oma repertuaari tuntuvalt laiendanud.
Saksamaal elav leedulane David Geringas on Usedomi muusikafestivalil traditsiooniline külaline. Tema järgis vanu lossitraditsioone, kus õhtuti koguneti saali kuulama kõrgelennulist vokaalkirjandust. Seekord oli tšellist kutsunud endaga koos Stolpe lossi musitseerima Kyoto sümfooniaorkestris edukalt mänginud ja nüüd Islandi saarel elava Selvadore Rähni (klarnet) ja Karlsruhesse kodunenud Kalle Randalu (klaver). Programm oli värskendavalt ebakonventsionaalne: Arvo Pärdi „Peegel peeglis”, Erkki-Sven Tüüri „Architectonics II”, Benjamin Britteni „Sonaadid tšellole ja klaverile”, Lepo Sumera „Quasi improvisata” ja lõpetuseks tehniliselt raske Johannes Brahmsi „Trio klarnetile, tšellole ja klaverile a-moll op. 114″. Saalitäis muusikasõpru tänas tehnilist kõrgmängu pakkunud triot sooja aplausiga.
„Täie hooga Beethoven!” – kõlas kontsert Peenemündes, kus Paavo Järvi juhatas oma kauaaegset orkestrit Deutsche Kammerphilharmonie Bremen. Maestro ja muusikakollektiivi esitused ja lindistused on saanud maailmas suure tähelepanu osaliseks, imetletakse ennekõike intepretatsioonide suurt intelligentsi. Samuti olevat Bremeni orkester ja tema kunstiline juht tänapäeval üks parimaid kombinatsioone muusikakollektiivi ja tema dirigendi vahel. Järjekordselt väljamüüdud saalile pakuti Arvo Pärdi „Cantus in memoriam Benjamin Britten” ja „Fratres” ning Ludwig van Beethoveni „4. sümfoonia, B-duur op. 60″ ja „7. sümfoonia A-duur op. 92″. Peenemünde ebatavaline kontserdisaal lausa kees vaimustusest. Publik tõusis püsti ja plaksutas tormiliselt. Kuigi Paavo Järvil oli kiire lennukile jõuda, järgmine esinemine oli juba ootamas – ei jätnud ta joovastusest kihisevaid muusikasõpru lisapalaga honoreerimata. Kontserdikülaliste seas oli viiuldaja, Tallinna Konservatooriumi professori ja rektori Vladimir Alumäe (kuni 1935 Jansen, 1917-1979) lesk Silvi ning Rosmarie Paulsen-Waas, kelle vanaisa oli olnud omakorda Alumäe õpetaja, Johannes Karl Paulsen.
Festivali lõpetas Peenemündes energiliselt vaimustuses olevale täissaalile Neeme Järvi, juhatades Põhja-Saksa Ringhäälingu (NDR) sümfooniaorkestrit. Solistidena esinesid Maarika Järvi (flööt) ja Kalev Kuljus (oboe), mängides Eduard Tubina, Peeter Vähi ja Wolfgang Amadeus Mozarti teoseid. Kontserdi kandis NDR Kultur otseülekandes üle kodudesse – see oli fantastiline finaal igati õnnestunud festivalile.
Korraldaja sõnade kohaselt külastas tänavust üritust 14.100 kultuurifänni, seega oli külastajaid tunduvalt rohkem kui aasta varem. Festivali intentant Thomas Hummel lausus kokkuvõtlikult, et igal pool oli õhkkond oivaline: „Ma ei ole kunagi varem elanud kaasa sellele, et publik tõuseb muusikute auks püsti ja plaksutab minutite kaupa maruliselt.”
Festival tõestas ilmekalt, et Usedomi saarel armastatakse kultuuri. Korraldajatel ei olnud ilusatest sügisilmadest hoolimata mingeid raskusi täita erinevaid kontserdisaale. Ehk nagu @schriftstehler twitteri kaudu esile tõi: „Samal ajal kui Sylti saarel kõnnivad jälle rikkad ja ilusad, siis Usedomil kolavad samal ajal ringi intellektuaalid.”
Järgmisel aastal toimub üritus 20. septembrist kuni 11. oktoobrini 2014, peakülaliseks on siis Poola.
www.usedomer-musikfestival.de
Artikkel on kirjutatud Baltic Youth Philharmonic (BYP) lahkel toetusel.
Aino Siebert, Usedom
Fotogalerii