See lause muutis Salme Raatma elu (tuli elada nii Saksamaal kui Soomes), kuid tema elu kirjaniku ja loojana oli veelgi keerulisem. G. Rosensteini saksakeelne monograafia avab meile seda tahku S. Raatma elust päris hästi.
Lugedes monograafiat kirjanikust ja vaadates juurde tema loomingut, on kindel, et Raatma vaimne looming vääriks kogumist ühtede kaante vahele. Nii saaksid järgnevad põlved parema ülevaate, mida see naine oma elus suutis tegelikult teha.
Sama mõte avaldus 30. mail mitme Piritale Salme Raatma 100. sünniaastapäeva üritusele kogunenu suust. Igal kohaletulnul oli oma kogemus ja oma tekst, mis nende hinge oli kirjaniku loomingust eriliselt kõlama jäänud. Samas koorus sõnavõttudest ja vestlustest, et kui on vajadus valida vaid üks tekstikatke tema loomingust, võib see olla keeruline, sest kõiki on kõnetanud erinevad tekstikohad. Siin peitub vastuolu – kuigi Raatma loomingut pole laialt tutvustatud ja jääb petlik mulje, et seda polegi nii palju, on lugejaid eriliselt puudutavaid tekstikohti ootamatult rikkalikult.
Minu tekstikoha valikul said otsustavaks Eesti Naisüliõpilaste Seltsi (ENÜS) väärika vilistlase Tiiu Salasoo (Austraaliast) ja teda saatva ENÜS noorema vilistlase esinemine, kus nad rõhutasid, et õppides Tartu Ülikoolis, astus Salme Raatma selle väärika naisharitlaste organisatsiooni liikmeks ja oli sellega seotud elu lõpuni. Tunnistan ausalt, et olen vahel olnud pessimistlik meie organiseeritud naisharitlaste uue põlvkonna suhtes, kuid siin tabasin end järsku ära tundvat eestiaegset proua Lenderi kooli kasvatust. Järsku tundus, et see eesti haritud naiste liin, mis tegelikult on meie kultuuri tugev selgroog, on ikka veel tugev küllalt, et suudab meie kultuuri ja eriti kõrgkultuuri mitte ainult kanda, vaid seda järgnevatele põlvedele emadena edasi kanda.
Sellest ajendatuna valisin Salme Raatma loomingust välja luuletuse „Tiivad”. See ood peaks puudutama iga inimese hinge, kes igapäevaaskeldustes tunneb endas vaimse lennu vastupandamatut soovi.
Keegi unustas
oma tiivad mu ukse taha.
Tulgu järele, mõtlesin.
Surusin südametukse maha,
kui neist mööda
igapäev tõtlesin.
Täna hommikul
just nagu tuul mind sundis:
proovi, keegi ei keela sind!
Ehk see võõras mu rahutust tundis,
aimas: mu rinnas
rabeleb tiivutu lind.
Haarasin tiivad,
vaatasin kaheldes ringi —
ükski vares
ei tõstnud häält.
Vaevalt sain minema visata
kulunud kingi,
ja kas usud:
lendu ma tõsusin
aia värati päält.
AD 2015 Pirita kloostris. Pühale Birgittale pühendatud Pirita klooster on a. 2015 eriline vaimne keskus. Siin teenib ja jagab oma vaimsust peatselt elu 90. verstapostini jõudev isa Vello Salo. Mees, kelle roll Eesti vaimukultuuris isegi veidi laiemale seltskonnale on märkamatult hakanud just viimastel aastatel uuesti kasvama.
2015. a suvel on Vello Salo saanud valmis formaadilt väikese raamatukese „Maarja maa lugu.”[2] Raamatukest saavad Pirita kloostri külastajad kaasa võtta. Kel õnne, võivad sellesse paluda autorilt autogrammi. Minule kirjutas isa Salo – „Õnnistust”, mida Sa hing ikka veel tahad ja vajad.
Ka Salo oli tulnud 30. mai pealelõunal koos kirjanik Raatma järglaste, lähedaste ning ande austajatega, et mõelda sügavamalt kirjanikule, kes kirjutanud Püha Birgitta raamatu „Pirita peegeldused” (Pirita: Pirita klooster, 2006).[3]
Salme Raatma jõudmine kirjanikuna Püha Birgitta (1303-1373) elu juurde oli tema eneseleidmise teel oluline punkt. Nagu kinnitasid Raatmaga lähemalt kokkupuutunud, oli selle erilise läheduse leidmisel abiks üllatus, et Rootsi Birgitta, Põhjamaade pühak ja prohvet, kristliku kiriku vaimse uuenduse taotleja enne Martin Lutherit oli naisena ja kaheksa lapse emana oma perekonnakohustused eeskujulikult täitnud ja siis, lesestununa, pühendus suurele ülesandele, avaldada maailmale Jumala tahet.
Salme Raatma oli ise viie lapse ema ja ta kutsub Püha Birgittat kui õde, kelle elusaatus poeemis lahti rullub ning autori enda kogemustega kummaliselt ühte põimub. Raatma jaoks oli Birgitta elu toeks teadmisele, et pühakuks olek ei tähenda maailmast eraldumist, vaid reaalses maailmas elamist. Neid ühendab ka teadmine, et emaks olemine pole vaid mure ja koorem, vaid ka väga suur rõõm. Poeemi lõpus tunnistab autor, et ta on vaadanud põhjalikult kunstnike loodud Püha Birgitta kujutisi, aga otsinud alati „puu ja värvi tagant; ja aja tagant, kaugest pimedast” seda päris lihast ja luust Birgittat. Poeemi lõpus võtab autor kokku teadmise, mida ta Birgitta saatusele mõeldes endale selgemaks saanud – „Ei ela keegi ainult eneselle ja jõud ei tule enda võimust-väest. Peab ootama, kui pole selget vastust, mis igal sammul juhib õiget teed. Peab ikka usaldama teha algust, kui ongi elulõngas mõni keerd.”
Aastal 2007 lavastati Pirita kloostris Salme Raatma „Pirita kloostri peegeldused” ja a. 2015 kandsid näitlejad (Garmen Tabor, Liina Orlova, Hans Kaldoja) kohaletulnutele ette katkendi samast näitemängust. Pirital oli võimalus näha ka Vallo Kepi dokfilmi „Ilmakaarte õunapuud”. Vallo Kepp tegi kokkusaamisel ka ettekande „Salme Raatma elust ja loomingust paguluses ja kodumaal”, mis näitas selgelt, et Raatma on suutnud oma loominguga tõmmata kaasa kirjanduse uurijaid kodumaalgi.
Salme Raatma saatuses oli õunapuudel suur roll. Tema sünnikodus Helme kandis istutas pereisa iga lapse sünni puhul talu juurde õunapuu. Saatus tahtis, et 1929. a, kui hakati uut elumaja ehitama, jäi just Salmele istutatud õunapuu uuele majale ette ja see istutati uude kohta ümber.
Kui Raatma oli a 1939 koos abikaasaga pidanud Eestimaalt lahkuma Saksamaale ja elas hiljem Soomes, siis mõtles ta sageli sellele kui omamoodi saatuse ennustusele, et just tema „elu”õunapuu pidi olema ümber istutatud uude mulda. Soomes elades istutas Salme Raatma suvekodu juurde oma nooremale põlvkonnale samuti nimelisi õunapuid, kartmata, et mõne puu saatus võib puuga seotud inimese saatust mõjutada. Aga sellest saatuseõunapuude loost tegi Raatma elu lõpul kirjutatud luuletuses ühe viimse soovi – nimelt palub ta, et tema luid ei maetaks kunagi ümber (ka kodumaa mulda), sest „ma pole ise sel ajal enam seal…”
Salme Raatma mälestusüritusel osalesid tema nii Saksamaal kui Soomes elavad järglased, aga ka lähedased Eestist. Raatmale väga lähedane perekond – Mart Laas (tšellol) ja Eeva-Maria Laas (viiulil) esitasid klassikalised teosed (E. W. Elgar, R. M. Gliere, G. F. Händel, C. W. Gluck, J. S. Bach), mis andsid kirjaniku sõnumile erilise lisadimensiooni.
Raatma kolleegid Soomes (estofiilidest soome kirjanik Harri Raitis ja abikaasa Sisko Raitis) tõid Piritale sügava hingelise sugulustunde, mis paneb tänulikult mõtlema haritud ja hingelt rikaste inimeste ühendusele mõlemal pool Soome lahte.[4]
Üritusest võttis osa ja esines Kirjandusmuuseumi direktor Janika Kronberg, rõhutades Raatma seni avamata tahku, et ka Pirital ette loetud katkendid kirjaniku päevikust, mida ta pidas 70 aastat vahetpidamata, on eesti kultuuris ehk üks suuremaid omalaadseid mälestusmärke. Salme Raatma – haritud naise ja kirjaniku väga kontsentreeritud ja distsiplineeritud mõttearendused on meistriteosed, mis ootavad avamist. Raatma päevikud on ära teeninud nende kiiret läbitöötamist ja avaldamist.
Salme Raatma 100. sünniaastapäevale pühendatud seminarist osavõtjatele jäi mulje, et kui tema tekstid trükitud kujul meieni jõuavad, siis räägime Salme Raatmast mitte ainult kui kirjanikust, kes kirjutas lastelugusid ja sügava tähendusega religioosse alatooniga luulet täiskasvanutele, aga kes oli hoopis 20. sajandil meie kultuuri ehk suurim kroonik.
prof. Peeter Järvelaid
[1] Gustav Rosenstein. „Ihr steht schon auf unserer Liste!. Die estnische Exildichterin Salme Raatma. Biographie. Husum: Ihleo Verlag, 2015, 368 S.
[2] Vello Salo. Maarja maa lugu. Pirita, 2015.
[3] Salme Raatma. Pirita peegeldused. Püha Birgitta lugu. Pirita: Pirita klooster, 2006, 96 lk. (esmatrükk Soomes 1997).
[4] 2002 ilmus just Soomes tuntud estofiili Kalervo Mettala koostatud „Salme Raatma bibliograafia”.
FOTOGALERII
