Majandus areneb laenude abil. Toimivas turumajanduses on kellelgi raha üle, teisel aga puudu. Hoiustaja tahab oma raha turvaliselt säilitada. Raha väärtus ajas aga kahaneb. Inflatsiooni tõttu tahab hoiustaja seetõttu ka intressi teenida. Kindlam on hoiustada raha panka kui laenata naabrile. Pank toimib mastaabi efektil. Tuhandete hoiustajate-laenajate puhul on tõenäosus, et kõik laenajad muutuvad maksevõimetuks, üliväike. Ehk klassikaliselt saab pank välja laenata nii palju, kui on kogutud hoiuseid.
Kõrged intressimäärad ei ole põhjendatud
2008. a alanud finantskriis lõi kogu maailma isegi valusamalt kui praegune energiakriis. Õnneks näitab esialgne prognoos, et eelkõige USAs kui maailma juhtivas majanduses ei tule praegu nõnda järsku majanduslangus kui 2008. a finantskriisi ajal. Kuid Eesti ei pääse haavadeta. Kahjuks. Vastutustundetu majandus- ja eriti energiapoliitikaga oleme lõkkele puhunud 20% ületava inflatsioonileegi. See tähendab kadunud aastakümmet, kui just kevad 2023 majanduspoliitikasse suuri muutusi ei too.
Kodumaises panganduses ei oota ees roosipidu. Panku meil on, kuid konkurents on niru. Rida olulisi otsuseid on jäetud tegemata või lastud asjadel omasoodu vinduda. Tulemuseks on euroala kõrgeimad laenuintressid. Euroala keskmine kodulaenu intress oli 2022. a novembris 2,88%, Eestis aga 3,91. Kõrgemad määrad olid ainult Lätis ja Leedus. Prantsusmaal oli intressimäär vaid 1,91, põhjanaabritel Soomes 2,76%.
Intressimäärad ei tundugi suured, kuid arvutus näitab, et 30 aastaks võetud eluasemelaenu 150 000 eurot kuumakse on meie perele eurotsooni keskmisest 86 eurot ja Prantsusmaast lausa 161 eurot kallim.
Veel hullem on seis ettevõtete laenudega – siin on Eesti keskmine näitaja 5,06, aga euroalal ainult 3,09. Miks?
Pankade konkurents on liiga väike
Hea ülevaate pangandusest annavad finantsinspektsiooni avalikud aruanded. Parima pildi pankade turuosast annab hoiuste jagunemine. Eestis on 9 panka ja 4 välisriikide pankade filiaali. Hoiused jagunevad 4 suurema panga vahel, kelle käes on 89% turust. Pretsedenditult suurim on Swedbank turuosaga 42%. Järgnevad SEB 22%, kodumaisel kapitalil põhinev LHV 20% ning lõpuks Luminor 6%-ga. Eraisikute hoiustest on Swedbanki käes lausa pool.
Laene väljastades on esineliku käes 87%. LHV ja Luminori turuosad on üsna võrdsed – vastavalt 12 ja 10%. Samas teenivad kolm välismaa panka head kasumit. 2022. a andmeid ei ole veel avalikustatud, kuid 2021 teenisid need pangad 348 miljonit eurot kasumit. Swedbanki kasum oli 218, SEB-l 115 ning Luminoril 18 miljonit eurot (Luminori andmed on Balti riikide panganduse kohta kokku, Eesti kasum on proportsioon panga müügitulust).
Muret teevad Eesti pankade ebavõrdsed tingimused. Pangandus on mahuäri ehk mida suurem on panga bilansimaht, seda lihtsam on kaasata laenuraha. Esiteks on hoiuseid rohkem. Suurpangal on ka lihtsam juurdepääs rahvusvahelisele rahaturule, kust saab edasilaenamiseks raha odavama hinnaga.
Mõlemad Rootsi pangad on maailma kontekstis väikesed tegijad. USA suurima ja maailmas suuruselt viienda panga JP Morgan Chase bilansimaht on 3,7 triljonit dollarit. SEB ja Swedbank jagavad bilansimahtudega 365 ja 304 miljardit dollarit alles 86. ja 97. kohta. Siiski on neil Eesti pankadega võrreldes parem positsioon.
Kodumaised pangad võivad olla väga tublid. Kapitali kaasamises on neil meie turul tegutsevate Rootsi pankadega võrreldes aga nõrgem positsioon. See kõik on vähendanud konkurentsi. Oleme küll euroala liige ja meile on kinnitatud, et teiste hüvede kõrval peaks see ka maailma pangandust ligi tõmbama. Analüüsime, kas see on nii.
Eesti turult on lahkunud Nordea, Handelsbank, DNB ASA ja Danske Bank. Kõik maailma esisaja hulka kuuluvad finantsasutused. Danske Bank läks küll rahapesu skandaali taustal, kuid trend on selge. Kui jätkata tänast joont, ei ole perspektiiv hea. Pangandus müüb usaldust. Eesti ulatuslikud rahapesuskandaalid on seda väga tugevalt kahjustanud. Kurb näide, kuidas lohakile jäetud sektor annab tagasilööke, mille tagajärjel kannatab majandus ja selle kaudu kogu ühiskond.
Eesti jäi ilma trahvirahadest
Rahapesu temaatikaga hakati Eestis tegelema alles aastal 2019, mitte pärast Danske Banki, vaid alles pärast Swedbanki skandaali lahvatamist. Rahandusminister oli siis Martin Helme. Tema ministeeriumist anti väga tugev sõnum – rahapesul ei ole Eestis kohta, see kahjustab Eesti mainet, hävitab meie panganduse ning muudab laenutingimused halvemaks. Just sel ajal toodi rahapesu andmebüroo politsei alluvusest üle rahandusministeeriumi haldusalasse.
Kahetsusväärselt on Eesti aga pidanud suurpankade makstud trahvidest suu puhtaks pühkima. Viimasest Danske afääri trahvirahast on nii USA kui ka Taani saanud 2,06 miljardit dollarit, aga Eesti mitte midagi. USA pole esmapilgul ju kannataja, riigina ta lihtalt vastutab dollarites tehtavate ülekannete eest. Taani on Danske panga asukoha ja peakontori riik. Aga tehingud tehti Eestis. Küüniline on lugeda ohtrat kriitikat rahandusministri kohta – selle eest, et ta püüdis osagi trahvirahadest Eestisse tuua.
Hämmastab, et Eesti ei ole ikka veel suutnud luua korraliku süsteemi, mille alusel seadust rikkunud panku trahvida. Praegu kehtiv trahvi maksimummäär 400 000 eurot on naeruväärne, rikkujad tasuvad selle nipsust. Tahtmata tekib küsimus, kelle taga seisab reform, et teha trahvide määramise süsteem korda, nagu see on teistes riikides. Kes saab kasu, et reformi ei tehta?
Kodumaa pangad peavad saama rohkem võimalusi
Parimad võimalused rahvusvahelist pangandust kaasata oleme maha mänginud. See ei tähenda, et võitlus finantskuritegude vastu peaks lõppema. Nulltolerants rahapesu ja muude finantsrikkumiste vastu peab saama reegliks. Tugev, mõjusate trahvidega pangandusjärelevalve peab Eesti riigis ka tegelikult tööle hakkama.
Konkurentsi edendamiseks tuleb anda senisest palju rohkem võimalusi kodumaisele pangandusele. Jah, hoiu-laenu ühistutega ei ole võimalik rahastada sadadesse miljonitesse ulatuvaid projekte. Kuid kohalikke elusasemelaene ja meie majanduse üht alustala väikeettevõtlust saame edendada küll. Lisaks veel järelmaksud. Laenata tuleb mõistlikult, kuid suur osa meie inimesi elab kahjuks palgapäevast palgapäevani. Kui näiteks külmkapp rikki läheb, on järelmaks ainus võimalus. Ent ka need intressid on meil ebanormaalselt kõrged, vahest üle 20%. Just siin võiksid hoiu-laenuühistud appi tulla. Lisaks võiks see aidata kaasa laenude lahtisidumisele euriborist ja tõhustada suundumust tagasi klassikalise panganduse poole, kus laenud kujunevad hoiustajate säästude alusel. Ka nii saaksime intressimäärad alla tuua.
Probleemiks on aga, et hoiu-laenuühistus hoiustatud raha ei ole tagatud. Pangahoiused kuni 100 000 eurot on kaitstud tagatisfondiga. Kui pank peaks jääma maksejõuetuks, saab hoiustaja sealt oma raha tagasi. Hoiu-laenuühistu pakub küll kõrgemat hoiuse intressi, kui midagi aga juhtub, on hoiustaja oma rahast ilma.
Muutused sõltuvad tahtest
Rahandusministeerium on pakkunud seadusemuudatust. See kujundaks hoiu-laenuühistud ühistupankadeks. Siis laieneks hoiustele tagatisfondi kaitse. Ühistupangad läheks finantsinspektsiooni järelevalve alla. Idee on hea, kuid kõik sõltub detailidest ja teostusest.
Üleminekuaeg on väga pikk, kuni 2027. a lõpuni. Seni ei parane ka konkurents. Häirib ühistute sunniviisiline üleviimine pankadeks. See ei ole kuidagi kooskõlas vaba turumajandusega.
Selge lahendus oleks anda ühistutele vaba valik, kas muutuda kohe ühistupankadeks või ei. Nii tekiks küll rohkem bürokraatiat, kuid suur pluss oleks liitumine tagatisfondiga ja selle kaudu võrdsemad võimalused välispankadega. Kes tahab, saab jätkata vana mudeliga. Tähtis on reform kiiresti ellu viia ning luua ühistupanga võimalus juba aastal 2024.
Meie pangandust saab muuta palju paremaks. Kõik sõltub tahtest.
