Olin ise Peterburi lühireisi võtnud ette veelgi väiksemast keskusest, olles muuhulgas huvitatud kanadalastest koosneva publiku vastukajast. Neile, kes kohale saabusid, kingiti elamus, mis jääb pikemaks ajaks helisema.
See, mis imponeeris publikule kui ka minule, kes juba ammusest ajast (50 a) ise meeskooris laulnud, oli RAMi paindlik potents ja täpsus, olgu see siis kõlas, dünaamikas või tempos. Kõik paistis nagu sündivat dirigendi Mikk Üleoja tundlikest sõrmeotstest, milles oli tunda maestro sügavat naudingut oma hetkelisel loominguväljal.
Siinjuures ei tohi unustada helikunstniku Aare Tammesalu panust kahel etteastel, mil tšello ja meeshääled olid kokku sulatatud tervikuks.
Kuna kontsert toimus pühakojas, näis loomulik, et valdav osa lauludest olid vaimulikud. Kaasaegsem kõla aina tugevdas laulude loomingulist sisu. Heliloojad Bonato, Grigoryeva, Whiteacre, sündinud pärast aastat 1960, vajavad siinsele publikule iseloomustavamat tutvustamist, mis kahjuks puudus kavalehtedel. Leides neis teatud ühtsust, pean tunnistama, et nende ühisnimetajana tajusin peamiselt meeshäälte värvi.
Noorim kõigist, kelle nime silmitsesin kavalehel, oli helilooja Aare Kruusimäe, kes oli seadnud 16. saj helilooja Giovanni Gabrieli kahte heliloomingut meeskoorile. Minule näis see kui 21. sajandi käeulatus kaugesse minevikku. Kruusimäe ise laulis RAMi koosseisus. Ehk saaksime mõndagi temalt veel küsida, enne kui naaseb kodumaale.
Küsida tahaksin ka üht-teist Mikk Üleojalt. Miks kasutas ta Giovanni Gabrieli loomingut kolmel etteastel? Ühe võimaliku põhjuse nuputasin ise välja, kui uudishimu viis mind tagasihoidliku uuringu juurde. Sellest mõni lõik hiljem.
Silmates eelneva õhtu kava Ottawas, oli näha teatud erinevusi. Kui kontserdil Ottawas oli teine pool pühendatud Veljo Tormise loomingule, siis pakkus Peetrilinna kava rohkem vaimulikku muusikat. Seetõttu oli aga võimalik kuulda, näiteks Cyrillus Kreegi Taaveti laulu (nr 137) ja tutvuda põneva taustaga USA helilooja Eric Whiteacre'iga (s. 1970), kellest tahaksin – samuti kiire uuringu alusel – veelgi rohkem teada.
Tagasi Gabrieli juurde, kelle mõju ajastul, mil renessansimuusika kandus üle barokile, on tänapäevani hinnatud. Samas oli 16. saj helilooja eriti leidlik ansamblite ja kooride paigutuste juures. Nii toimus tema loomingu esitamiseks RAMi liikmete täielik ümberpaigutus. Mehed lahkusid lavalt ja paigutasid end mööda vahekäike ja koja viimaste pinkide taha. Elevus oli suur ja laulukõla lausa hämmastav. Põimuvalt oli võimalik nautida üksikhäälte tämbrit üksikkuulaja läheduses.
Järgnev etteaste, kusjuures mehed jäid enam-vähem samasse asendisse, oli veel põnevam. Kooriga ühines virtuooslik tšellist Aare Tammesalu. Peenemad kooriliikmete sõrmeotsad panid helisema häälestatud kristallsed veinikilaasid. Esitati Signum magnum, mille kaasaegne helilooja Giovanni Bonato omab meeletult mahuka loomingu-repertuaari.
Siis midagi veel üllatavamat! Mehed lihtsalt istusid publiku hulka ja jäid ootama. Tühjale ,,lavale” kargas elegantses smokingus teismelise ilmega noormees, kes klaveri saatel esitas Artur Kapi ,,Metsateel”, nii nagu mõni kohalik eesti tenor. Tegime hiljem tutvust. Jacob Abrahamse on kohalik Peetrilinna elanik, kes õpib teisel kursusel Toronto ülikoolis. Noormehe etteaste tähendas ,,tere tulemast Kanadasse” ja avaldas lugupidamist ning huvi Eesti muusika vastu.
Vahetult jätkuvat kontsertosa kutsuksin ,,Tormise pooleks”, küll käesoleva Peetrilinna kontserdi puhul sisustatud vaid kolme Veljo Tormise palaga. Sellest ehk piisas, sest publik ise muutus tormiliseks. Atmosfäärile aitasid tublisti kaasa solistid Andrus Kirss, Mati Valdaru ja Aivar Kaldre. Orelil osales kontsertreisi korraldaja Norman Reintamm ning löökriistadel Margus Vaht ja Indrek Umberg. Jätan siin sõnaõiguse nii eelneva (Ottawas) kui ka tulevastele kontsertide kirjeldajatele/arvustajatele. Kõigi kolme pala – Muistse mere laulud, Vepsa talv ja Laulja – helisagedused jäid virvendama meie sisemuses.
Kontserdi lõpp tõi lavale kikilipsumehed, koorilauljad Peetrilinna piirkonnast, kes olid osalenud töötubades eesti koorimuusika ja kultuuri teemadel, olles õppinud ka, kuidas eesti keeles laulda. Nii tehti kontserdi alguses, kui lauldi peale Kanada hümni koos Eesti hümn. Nüüd – lisapalana – aga esitati James Gordoni ,,Frobisher Bay” (arr. Sarah Burnell), mille teemaks oli vaalaskala püüdmine Kanada põhjameres. Seda laulu kviteeriti samuti püsti seistes, aga kuumemaks kujunevat kohalikku ilmastikku ei suutnud mõjutada laulus paiknevad vihjed jäämerele.
Kui siis veel lõpuks pandi noodikaaned kõrvale ja lauldi rinnahäälega Miina Härma ,,Meeste laul”, mis kostis pilvepiirini, tekkis kunagisele ülemere põgenikule ja meeskoori lauluvennale soolavesi silma.
Andres Raudsepp
