Aastal 1918 rajasid eestlased Eesti Vabariigi, mille elanikest saksa mõisnikud ja Vene tsaarivõimu ametnikud moodustasid vaid väga väikese osa. Saksa ja vene rahvusse kuuluvat lihtrahvast nende hulgas ei olnud. See on väga oluline, sest pärast Eesti Vabariigi ennistamist augustis 1991, on paljud lääneriikides arvanud, et eestlased on alati elanud ja töötanud koos venelastega. Olles Venemaa poolt sunnitud 200 aastat saksa mõisnike orjad olema ning lähiminevikus 47 aastat Nõukogude Liidu räiget vägivalda taluma, on selline arvamus ülimalt põhjendamatu ja eestlastele solvav.
Oma iseseisvust pidi Eesti Vabariik kohe asuma kaitsma sõjas kommunistliku Venemaaga. Vabadussõja võiduka lõpu järel sõlmiti Tartu rahuleping, milles Venemaa kinnitas, et loobub igaveseks ajaks kõigist õigustest, mis neil on kunagi olnud eestlaste ja nende maa üle. Kuna enne Vabadussõda eestlastele kuulunud maa-ala oli osa Venemaast, siis oli Tartu rahuleping esimene rahvusvaheliselt tunnustatud dokument, mis kinnitab Eesti Vabariigi eksisteerimist ning ka oma maa-ala ja Venemaa vahelise piiri üksikasjalist paiknemist. Selle dokumendi muutmine ilma veebruaris 1920 allkirjastatud Tartu rahulepingule viitamata võib ülimalt saatuslikuks osutuda.
Murdes Tartu rahulepingus antud igavesti kestva lubaduse, okupeeris N. Liit Eesti 1940. a. Teise maailmasõja alguses nõustusid Ameerika Ühendriigid ja Inglismaa jätma Balti riigid N.Liidu mõjusfääri ning peatama lääneliitlaste väed Elbe jõe läänekaldal, nii et punaarmee saab Ida-Euroopa riigid vabastada. Ilmselt ei teadnud Churchill ja Roosevelt, et N. Liit oli juba pikemat aega soovinud kõigi maade proletaarlased ühendada N. Liiduga. Nad olid ilmselt uskunud ka seda, et pärast Natsi-Saksamaa hävitamist viib N. Liit vabastatud riikidest punaarmee tagasi oma kodumaale.
Peagi tajuti, et Stalin polnud usaldusväärne partner ning Ameerika Ühendriigid hakkasid Eesti Vabariigi de jure eksisteerimist tunnustama ja tegid seda kogu külma sõja kestel. Gorbatšovi saamine N. Liidu juhiks pani ameeriklased arvama, et Venemaa on demokraatlikuks riigiks kujunemas ning neid tuleb selle eesmärgi saavutamisel aidata. Detsembris 1989 arutasid president Bush ja Gorbatšov Balti riikide olukorda Maltas toimunud konverentsil. Gorbatšov väitis, et tal pole midagi selle vastu, kui Balti riigid lahkuvad N. Liidust – aga see peab toimuma N. Liidu konstitutsioonis määratud korra kohaselt. Bush lubas, et Ameerika Ühendriigid ei hakka Gorbatšovile „probleeme tekitama”, kui Balti riikide lahkumisel verevalamist ei tule. Nii on kirjas raamatus „At the Highest Levels”, mille üks autoritest on Strobe Talbott – Ameerika Ühendriikide valitsuse aseriigisekretär aastatel 1993- 2000. Raamat kirjastati aastal 1993.
Eesti ajakirjandus ei ole üksikasjalikult kirjeldanud Eesti Vabariigi ennistajate ning esimeste taasiseseisvuse aastate riigivõimu nõupidamisi lääneriikide nõustajatega. Vist ei ole ka arhiivides andmeid selle kohta. Suurima tõenäosusega on ka Eesti kõige kõrgemal tasandil olnud isikud lubanud – nii enne kui ka pärast 21. augusti 1991, Ameerika Ühendriikidele ja Venemaale, et kõik isikud, kes elasid aastal 1991 Nõukogude Eestis, võivad soovi korral jääda Eestisse elama ja töötama ning et Eesti ja Venemaa vaheline riigipiir jäetakse paiknema joonele, mis eraldas Nõuk. Eestit ülejäänud N. Liidust. Need kaks lubadust on kinnisideena olnud 23 aastat riigivalitsemise aluspõhimõtteks, vaatamata sellele, et need anti enne, kui uue põhiseaduse alusel moodustatud valitsus oli tegevusse asunud ning ilma, et kohalike venelaste kogukond oleks selleks konkreetset soovi avaldanud.
Riigivõimu kontrollivad õiguskantslerid, Kaitsepolitseiamet ja Riigiprokuratuur on oma avaldustes või järelepärimiste vastustes kinnitanud, et põhiseadus lubab riigipiire muuta –selgitamata, et Eesti Vabariigil puudub täielikult vajadus idapiiri paiknemise muutmiseks ning et Eesti maa-ala Venemaale loovutamine võimaldab neil edukalt väita, et N. Liit ei okupeerinud Eestit. Selgitamata jäeti ka see, et põhiseadus ei luba Eesti maa-alast midagi võõrandada ilma rahvahääletuseta. Seega kõik kehtiva Tartu rahulepinguga määratud piiri paiknemise muutmise õigustused ja taotlused koos presidendipoolsete heakskiitmistega on olnud ilmselged valed ja põhiseadusevastane tegevus. (Vt põhiseaduse §2 ja §162).
Paul Goble, tuntud Ameerika Ühendriikide politoloog ja riigisekretär James Bakeri erinõunik Balti ja N. Liidu küsimustes, on veendunud, et „Nagu kõigil riikidel, on ka Eestil tungiv riiklik huvi piiri vastu, mis on selgelt maha märgitud ning mida tunnistavad püsiva ja õiguspärasena nii rahvusvaheline kogukond kui ka vahetud naabrid. Kuid erinevalt paljudest riikidest on Eestil sama tungiv riiklik huvi kindlustada, et ükski piirileping ei rikuks 1920. a Tartu rahulepingu põhimõttelist olemust, mis on terve riigi sünnitunnistus. Samuti on Eestil huvi kindlustada, et ühelgi riigil ei oleks lubatud pärssida Eesti suveräänset õigust lisada sellise piirilepingu ratifitseerimisotsusesse selgitus, mis täpsustaks uue lepingu seost Tartu rahulepinguga.” („Postimees”, 30.05.13).
Paul Goble arvamusloo hoiatust eirates nõustus Eesti sõlmima Vene Föderatsiooniga uue riigipiiri lepingu, milles pole ühtegi viidet ei piiri asukoha muutmisele, ei Tartu rahulepingule ega mitte ainsalegi Venemaa poolsele kohustusele. Valitsus ja president on kinnitanud, et see 18. veebruaril 2014 sõlmitud leping, on kindel Eesti iseseisvuse tagatis – mis sest, et seda ainult nemad oma vaimusilmas oskavad lepingust välja lugeda. Sama metafüüsilise oskusega on lepingut lugenud ka Eesti iseseisvuse ennistajaid innukalt nõustanud Rootsi riigimees Carl Bildt, kes saatis kohe pärast lepingu allkirjastamist Eesti välisministrile erakordse saavutuse tunnustusena õnnitlustelegrammi.
Aastal 1991 tekkis võimalus lõpetada Eesti Vabariigi de jure olemine ning taastada enne juunit 1940 olnud olukord. Sõnades nii tehtigi. Tegudes aga jätkati toimimist, nagu Eesti oleks üks N. Liidust lahkunud liiduvabariik, sest venelaste igapäevases elus ei hakanud pärast 21. augusti 1991 midagi märgatavalt muutuma – peale selle, et ilma riigikeele oskuseta hakkasid töö saamise võimalused vähenema. Küll jõudis aga riigivõim koos avaliku meedia, põhiseadusliku järelevalve teostajate ja välismaiste nõustajatega otsusele, et eesti rahvus ja kultuur saab üle aegade püsima jääda vaid siis, kui kohalikud venelased ehk Edward Lucase soovituse kohased „uued eestlased” lõimitakse kiiresti ja süvistatult eesti ühiskonda.
Lõimimist väga oluliseks pidades on üle 20 aasta vaeva nähtud ja raha kulutatud – ilma et eestlaste või venelaste suhtumine üksteisesse oleks okupatsiooniajal olnust märgatavalt muutunud. Lõimijad pole suutnud tajuda, et eestlaste keel, traditsioonid ja temperament erinevad suuresti venelaste käitumist määravatest omadustest. Lisaks rahvuse omaduste erinevusele on ääretult pika aja vältel üks neist olnud vallutaja ja hävitaja ning teine allutatu ja ohver. Suurde vene rahvusse kuulujaist võivad vähesed tõepoolest oma rahvuse hüljata, palju loogilisem on aga arvata, et enamusele meeldib Eestis venelastena elada. Üsna ekslik on aga arvata, et eestlased äkki enam ei taha oma maa peremehed olla.
Laulva revolutsiooni aegne eestlaste vaimustus on asendunud rahvusliku ükskõiksusega ainult selle tõttu, et riigivõim on sihikindlalt eiranud eestlaste, eriti aga noorte rahvuslikku iseteadvuse arendamist, nagu see toimus okupatsioonieelses Eesti Vabariigis. Riigivõim ei ole tähistanud eestlastele tähtsaid sündmusi, mis võiksid venelasi solvata. Ilma rahva nõusolekut küsimata on siinsetele venelastele antud privileege, mida nende rahvuskaaslastel enne juunit 1940 Eestis polnud ning mida legaalsetele sisserändajaile teistes riikides toona ei antud ja nüüdki ei anta. Kas riigivõim võib tõesti tahta, et eestlased lakkaksid uhkust tundmast Eesti vabaduse eest võidelnute üle sellepärast, et venelased ei solvuks ning hakkaks siis kiiresti „uuteks eestlasteks”? Kas eestlased peavad toimima nagu N.Liit polekski inimõigusi räigelt rikkudes võtnud Eesti ja Euroopa vabastajatena eestlastelt vabaduse, hävitanud massiliselt süütuid inimesi, põhjustanud 46 aasta pikkuse majandusliku taandarengu, mille tagajärgi tuleb veel mitmel põlvkonnal taluda ning saatnud Eestisse genotsiidi eesmärgil elama venelasi, kelle tõttu eestlaste arv oma kodumaal vähendati 90-lt 60-le protsendile?
Okupatsioonieelne Eesti riigivõim ja kodanike rahvuslik iseteadvus võimaldas vähemusrahvustel oma keelt ja kultuuri viljeleda ja soovi korral kodanikeks saada. Need õigused on tagatud ka a 1992 vastu võetud Eesti põhiseaduses. Iseseisvuse ennistamisel puudus igasugune põhjus kuulutada kiirustades Eesti alalisteks elanikeks kõik N. Liidu poolt eestlasi venestama saadetud isikud. Esialgu oleks tulnud venelastele anda vaid 3 aasta kehtivusega elamis- ja tööluba. Alles pärast põhiseaduse vastuvõtmist oleks saadud pädevalt määrata rahvahääletusega õigused, mida Eestis asuvatele venelastele võib anda. Okupatsioonieelse riigi põhimõtete rakendamata jätmine on mitte ainult haavanud eestlaste rahvuslikku iseteadvust, vaid andnud Eesti kodakondust omavatele venelastele suurepärase võimaluse nõuda vene keele teiseks Eesti riigikeeleks tunnustamist. Venemaa „selgitustöö” on õhutanud lääneriikide inimõiguslasi Venemaa nõuet toetama – kuigi nad oma riigis sisserändajate keelt riigikeeleks ei hakka seadustama. Kakskeelses Eestis saavad suurde vene rahvusse kuulujad oluliselt raskendada eesti keele ja kultuuri püsimajäämist.
Vene ja teistest rahvustest väljarändajad kõikidesse Lääneriikidesse on pidanud töö ja hariduse saamiseks põhiliselt omal käel mõne aastaga selgeks õppima uue kodumaa riigikeele. Et venelased pole – nüüd juba rohkem kui 20 aastaga – suutnud Eestis elamiseks ja hariduse saamiseks vajalikul määral eesti keelt osata, on tingitud ainult sellest, et nad pole tahtnud seda teha. Ükski inimõigus ei kohusta riike kasutama sisserändajate keelt nendega suhtlemiseks ja nende laste õpetamiseks. Eestil on aeg tühistada põhiseaduse ja teiste seaduste sätted, mida lääneriikides isegi kutsutud sisserändajate suhtes ei rakendata.
Olen 40 aastat sisserändajana Kanadas elanud ja võin kinnitada, et need, kes lahkuvad oma demokraatlikult kodumaalt pole üldiselt võõrsil huvitatud kohalikus ühiskonnas tegusalt toimimisest, vaid majanduslikest hüvedest. Eesti ühiskonnateadlasi on aga kogu aeg vaevanud arvamus, et siinsed venelased on „ebapiisavalt esindatud või tunnustamata” ning riigivõim peab hakkama „venekeelsete kodanike ja nende ühenduste erihuvisid ja vajadusi tunnustama ja avaliku elu korraldamisel arvesse võtma.” Ent eestlaste ja venelaste vahekord muutuks riigile kasulikumaks, kui riigivõim jätaks – valdavas osas ainult heast elust huvitatud – venelaste lõimimise ja põlisrahva lugupidamise pälvimise nende endi teha – ulatuses mida nad õigeks peavad. (Eespool esitatud osundid on riiklikust kavast („Lõimiv Eesti 2020″). Veelgi olulisem on teada, et Kanada riigivõim ei õhutanud sisserändajaid kiiresti kodanikeks saama ega kodanikke sisserändajatesse heatahtlikult suhtuma.
Venelaste ja lõimimisega seonduvalt on kohane meenutada endise riigikogu esimehe, Ülo Nugise poolt a. 2009 öeldut: „Me peame endale ausalt tunnistama, et restitutio ad integrum (Eesti Vabariigi ennistamine) küsimus on meil venekeelsete inimeste osas lahendamata ning jääb lahendamata veel tükiks ajaks.” Uus riigikogu peaks esmase tööna tühistama Eestile ülimalt kahjuliku idapiiri lepingu ning tegema seda, mis Ülo Nugise arvates oli ja ikka veel on tegemata.
MIDA VÕIMULE PÜÜDLEJAD VÕIKSID VÕI PEAKSID VÕIMUL OLLES TEGEMA
Riigikogus olevad erakonnad märtsis taas Toompeale saamiseks põhilisi muudatusi oma programmides ei ole määranud. Ajakirjanduses pole avaldatud arvamusuuringuid, millisel määral rahvas tahab riigivõimu poolt tehtut muuta. Võib arvata, et rahvas tahab riigikogu, mis esmase kohustusena kõrvaldab kõige kõrgemal tasandil tehtud ennistamise põhimõtet eiravad otsused, mis tehti iseseisvuse taastamise esimestel aastatel. Riigi okupatsioonieelse olukorra taastamine peaks olema kajastatud kõigi erakondade valimisprogrammides, kuid nii see ei ole. Riigi elu korraldamist ei ole heaks kiitnud mitmed poliitikud. Kõigist riigikogus esindatud erakondadest on isikuid lahkunud, kuna erakonnad pole olnud nõus seni kehtinud põhimõtteid muutma. Oma erakonna tegemiste kritiseerijad on loonud kaks uut erakonda: Eesti Vabaerakond ja Rahva Ühtsuse Erakond. Esimese eestvadajaks on olnud Erakond Isamaa ja Res Publica Liidu juhtkonda kuulunud Andres Herkel. Rahva Ühtsuse Erakonna looja on endine Eesti Reformierakonna minister Kristiina Ojuland. Kolmas uus erakond on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, mille juhtidest pole keegi olnud mõne praegu võimul oleva erakonna liige.
Arvata võib, et Eestimaa Ühendatud Vasakpartei ja Eesti Iseseisvuspartei riigikokku ei pääse ning sama saatus ootab 13 üksikkandidaati. Erakond Eestimaa Rohelised kuulusid eelmisse riigikogusse, kuid sellest ei saa järeldada, kuidas neil seekord läheb. Seega nende kõigi kavatsuste kirjeldamine praegu on üpris asjatu.
Kolme uue erakonna programme võrreldes tuleb järeldada, et ainult üks neist on riigi majandamise ja rahva heaolu teemade kõrval pidanud vajalikuks rakendada põhimõtteid, mis võimaldasid ühe tsaari Venemaa osa muuta 20 aastaga edukaks ja rahvusvaheliselt tunnustatud eestlaste riigiks. Rahvusriigi põhimõtete õigeks pidamine koos vähemusrahvuste kultuurautonoomia seaduse ja selle rakendamisega kujundasid eestlaste hinge mitte ainult oma riiki hoogsalt arendama, vaid ka väga pikal okupatsiooniajal ning paguluseski eestlasteks jääma. Okupatsioonieelse aja eestlaste rahvusliku iseteadvuse edasikestmist õigeks pidav Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja selle eestvedajad pole ilmselt seotud iseseisvuse ennistamisel suurriikidele kergekäeliselt ning põhjendamatult antud lubaduste saladuses hoidmise ja rakendamisega. Ilma salatsemise vajaduseta on EKRE justkui ainus, kelle riigivalitsemise korra ja viiside muutmise lubadused saavad ühtida nende südamesoovidega, mida vaimustatult avaldati laulva revolutsiooni päevadel ja öödel. Juba ainuüksi julgus lubada tühistada naiivselt ja alandlikult antud lubadused ja neil põhinevad kokkulepped, väärivad selle erakonna proovile panemist.
Tänaseni võimul olnud erakondade tegevuses on erakonna võimul püsimise eesmärk muutunud esmatähtsaks. Nende valimisprogrammid hõlmavad mõningaid muudatusi, kuid põhiliselt soovitakse valitsemist kindlalt jätkata senini rakendatud põhimõtete kohaselt. Mida uued erakonnad (tähestikulises järjekorras) soovivad Toompeale saades teha, on kirjas nende valimisprogrammides. Alljärgnevalt mõned osundid programmidest ja mõned kommentaarid lubaduste kohta. NB: mida erakond hakkab tegema ei olene palju neil on tuntuid isikuid, vaid mida nende programmi kohaselt tuleb teha.
EESTI KONSERVATIIVNE RAHVAERAKOND (EKRE)
Erakonna moto „Rahvas eelkõige! Kui peab valima poliitika ja rahva vahel, tuleb valida rahvas; kui peab valima enda ja rahva vahel, tuleb valida rahvas; kui peab valima rahvaste vahel, tuleb valida oma rahvas, austades teiste rahvaste samasuguseid õigusi!” Moto lubab järeldada, et valitsemise kõige tähtsam eesmärk on tuvastada, mida rahva – s.t. Eesti Vabariigi kodanike – enamus soovib ning nende soovide kohaselt ka tegutseda.
Erakonna programmis on öeldud: „EESTI ALGAB KODUST. Kõigile ausatele ja mõtlevatele inimestele on selge, et tänane Eesti ei ole ilma oluliste muutusteta jätkusuutlik, ei taga inimeste heaolu, majanduse ja kultuuri arengu vajadusi ega eestluse säilimist Eestis ja maailmas.
Sellise olukorrani on viinud riigijuhtimise ebademokraatlik tsentraliseerimine, meedia monopoliseerimine, võimukandjate ennastkiitev demagoogia, korrumpeerunud kartellipoliitika, majanduslangus ja Eesti kapitalile kuuluva majanduse järkjärguline väljasuretamine, Eesti muutmine odavtööjõu-maaks, välisfirmade kasumi maksuvaba väljaviimine Eestist, omavalitsuste tulubaasi kärpimine, kohaliku elu väljasuretamine.
Suveräänne rahvusriik on muudetud Euroopa Liidu, väliskapitali ja stagneerunud karjääriametnike-funktsionäride huvisid esindavaks vasallriigiks, kus ei ole hea ühelgi ühiskonnakihil. Võimuerakondade juhid ja nende moodustatud valitsused on tekitanud mõõtmatut kahju Eesti riigile, majandusele, eesti rahvale ja eestlusele.
Tänast riigi juhtimist tuleb vältimatult muuta, sest vastasel korral kujunevad hävingut põhjustavad protsessid pöördumatuks.”
EKRE peab mh vajalikuks: „vähendada maksukoormust; maksustada Eestist seni maksuvabalt välja viidav kapital; luua riiklik kommertspank ja viia kõigi avalike asutuste arveldused sinna üle; korraldada elektriturg ümber nii, et Eestis oleks Euroopa odavaim elekter; peatada maapiirkondade tühjenemine ning tagada nende areng piisava rahastuse; maksu- ja teiste soodustuste kaudu; arvutada Riigikogu saadikute palka mediaanpalga järgi ja kaotada Riigikogu saadikute lisatasud ning kompensatsioonid; lõpetada Riigikogu liikmete kuulumine riigiettevõtete nõukogudesse; muuta Riigikogu valimiste kord selliseks, et kaob 5% künnis ja igas valimisringkonnas osutuvad vastavalt mandaatide hulgale valituks enim hääli saanud kandidaadid, kusjuures valituks osutunul on kohustus asuda tööle kandideeritavale kohale; lõpetada erakondade ebamõistlik riiklik rahastamine; muuta riigikaitseõpe ja patriootlik väärtuskasvatus kooliprogrammi osaks; saata riigist välja riigivastase tegevusega seotud või rahvuslikku vaenu õhutavad välismaalased ja tühistada sellistele isikutele naturalisatsiooni korras antud kodakondsus; sulgeda Eesti-vaenulikku propagandat vahendavad infokanalid; mitte nõustuda meie rahva ja riigi huve mittearvestavate rahvusvaheliste lepingute sõlmimisega ja võtta tagasi allkirjad loovutuslikult piirileppelt Venemaaga.”
EESTI VABAERAKOND
Eesti Vabaerakond arvab, et „Eesti Vabariik on alates taasiseseisvumisest 1991. a saavutanud väga palju. Oleme täitnud kõik algselt seatud eesmärgid – taastanud demokraatlikud institutsioonid ja loonud liberaalse majanduskeskkonna, oleme Euroopa Liidu ja NATO liige, kõige enam rahvusvahelistesse organisatsioonidesse integreeritud Põhjala riik ning meil on üks maailma juhtivatest reservvaluutadest – euro.
Paraku oleme jõudnud pöördepunkti – me pole suutnud peatada rahva arvu vähenemist kodumaal. Taasiseseisvumisele järgnenud laialdane kodanikuaktiivsus ja -julgus on täna pärsitud ning elukorraldus ülepolitiseeritud. Kipub ununema, et Eesti Vabariik on rahva, mitte kitsa eliidi riik. Rahva usaldus Eesti juhtide vastu on langenud äärmiselt madalale.
Vabaerakond rõhutab, et Eesti poliitika probleem on terve mõistuse ning koostöökultuuri puudumine, erakondade klammerdumine kord antud lubadustesse, mis tihti pole maailmavaatega seotud. Valimislubadused on suunatud raha ümberjagamisele struktuurselt valedel alustel. Selle tagajärjel kannatab poliitika sisu, muuhulgas on ebamõistlikuks muutunud Eesti maksukorraldus, riigihaldus jne.
Eesti Vabaerakond ei sünni sihitust protestist või materiaalsest kitsikusest. Eestis on hakanud jõuliselt arenema kodanikuühiskond. Riigi pikaajalise edu tagavad haritud, laia silmaringiga ja väärikad kodanikud, kes hindavad oma õigusi, kohustusi ja vastutust ning on võrdväärseks partneriks riigi esindajatele.
Veidi üle kahe aastakümne tagasi pääsesime nõukogude okupatsioonist. Majanduse käivitamiseks kehtestasime turumajanduse selle suhteliselt äärmuslikus vormis ning see tõigi esimese edu. Kuid nüüd on majandusliku edu sotsiaalset hinda juba kaua makstud ja see on osutunud paljudele liiga kõrgeks.
Riik on esivanemate pärand, loodud eelnevate põlvkondade materiaalse ja vaimse panusega. Meil tuleb seda ühiselt hallata ja arendada, ühiselt tööd teha teadmisega, et jätame selle oma lastele.” Valimisprogrammis on ka öeldud, et „Meie arvates ei tohi Eesti loobuda Tartu rahulepingust. Nõuame, et Venemaa tunnistaks Eesti okupeerimist 1940. a Nõukogude Liidu poolt. Jätkame kommunismi kuritegude teadvustamist maailmas ning nende hukkamõistmist võrdselt Saksa natsionaalsotsialismi kuritegudega.”
Eespool osundatud Eesti Vabaerakonna valitsemise põhimõtted on õiged, kuid loomulikult kõne vormis esitatu põhjal pole võimalik järeldada, kas seatud eesmärkideni jõudmine on teostatav.
RAHVA ÜHTSUSE ERAKOND
Erakonna valimisprogrammi kohaselt: „RÜE tegevus on suunatud tugeva kodanikuühiskonna arendamisele, kus iga inimene tunneb end vajalikuna sõltumata soost, vanusest ja rahvusest; Riigi ülesandeks on luua tingimused majanduskasvuks, mis tagab inimeste elatustaseme tõusu; Soolise võrdõiguslikkuse arvestamine riigi juhtimises tagab tasakaalustatud otsuste tegemise ning pöörab riiki näoga inimese poole; RÜE pöörab tähelepanu rahvaarvu suurendamisele. Praegune Eesti laste ja noorte arv ei ole jätkusuutlik; RÜE ettepanekud majanduskasvuks suurendavad inimeste kindlustunnet, et nad saavad hakkama kolme ja enama lapsega peres; Kõik Eestis sündinud lapsed, kelle vanemad elavad Eestis, peavad saama automaatselt Eesti kodakondsuse sõltumata nende vanemate kodakondsusest; Toetame Eestis ettevõtjasõbraliku ja investeeringuid soosiva majanduskeskkonna tagamist; Toetame ettevõtete ning teadusasutuste pikaajalist ja planeeritud koostööd, mis on eelduseks teaduspõhiseks majandusarenguks; Kehtestame tööjõumakse puudutavad soodustused väljaspool linnapiirkonda töötavatele inimestele; Soodustame finantssüsteemis tihedama konkurentsi teket; Tõstame üksikisiku tulumaksuvaba miinimumi; Algatame diskussiooni tänase sotsiaal-, käibe- ja erisoodustusmaksu määrade ja süsteemi üle; Toetame välissaatkondade baasil majandusdiplomaatia olulist osakaalu laienemist eesmärgiga kasvatada Eesti eksporti ja toetada välisinvesteeringuid Eestisse.”
KOKKUVÕTVALT
Seekord peaksid kõik hääleõiguslikud kodanikud väga suurearvuliselt valima minema. Viimaste aastate Venemaa tegemisi arvestades on lausa hädavajalik, et tagasi ei valitaks neid, kelle arvates väikeriigid peavad tegema, mida suured riigid tahavad. Valida tuleks neid, kes on avaldanud soovi koos rahvaga hakata kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustama ja arendama seda riiki, mille eestlased lõid oma rahvuse riikliku enesemääramise kustumatul õigusel 1918 ning mis 51 aastat oli Nõukogude Liidu poolt okupeerituna de jure staatuses – Tartu rahulepingus määratud maa-alal ja rahvuste õiguse alusel.
