Aafrikas toimuvate inimõiguste rikkumiste otseseid ja kaudseid eesmärke selgitamata on ka Eestis asutud avalikult sealt tulevate pagulaste küsimusi käsitlema. Kümned tuhanded NSV Liidu räige – ikka veel rahvusvahelise tribunali poolt karistamata jäetud – kuritegude tõttu 1944. aasta sügisel pagulusse sunnitud eestlased teavad, kui raske oli kohaneda neile varjupaika andnud riikides, kuigi sealne kliima ning rahvuste kombed ja eluviisid ei erinenud palju kodumaal olnud olukordadest. Aafrikast inimõiguste rikkumise eest põgenejatele Euroopas varjupaiga andmine on suurte kliima ja kultuuriliste erinevuste tõttu üpris küüniline aitamise tahe. Pagulusse siirdumise põhjuste kõrvaldamine Aafrikas ühtiks palju suuremal määral ÜRO hartas määratud põhimõtetega. Arusaadavalt see pole lihtne ega odav, kuid tänane varjupaiga otsijate arv võib olla vaid väike osa neist, kes Aafrika ja Lähis-Ida praeguse olukorra jätkudes soovivad pagulusse minna. ÜRO tegevust ei saa õigustatuks pidada, kui ühe taunitava olukorra kõrvaldamisega luuakse tuhandeid uusi rahutuste ja vägivalla koldeid.
Aafrikast ja Lähis-Idast lahkuda soovijaile varjupaiga leidmine ei saa mingil juhul olla Euroopa Liidu kohustus. Väga suurele pagulaste hulgale varjupaiga leidmine saab olla ja peab olema ainult ÜRO kohustus. Kui ÜRO ei saa poliitiliselt ja/või majanduslikult tekitada olukorda, mis võimaldab pagulusse tulla tahtjail jääda oma maailma ossa turvaliselt elama, siis peab täiesti iseenesest mõistetavalt sadade tuhandete pagulasperede vastuvõtmine olema kõikide maailma riikide kohustus – vastavalt oma põliselanike arvule. Kui on riike, kus vägivaldselt on põliselanike arvu protsenti juba oluliselt vähendatud, siis tuleb sellele riigile esitatavat pagulaste vastuvõtmise nõuet vähendada. Pole võimalik kahelda, et Eesti on just selline riik, mida ei või enam uute „erinevustega rikastada”.
Ilmselt pole rahvusvahelist konventsiooni ega Euroopa Liidu aluslepingut, mis õigustab Euroopa Liitu nõudma oma liikmesriikidelt mingi arvu pagulaste vastu võtmist. Mitmete poolt ja vastu avaldatud arvamuste kõrval oleks Eesti riigivõim pidanud avalikkust teavitama kas või millise sõnastusega aluslepingu alusel on Eesti kohustatud vastu võtma pagulasi, kelle kohanemine täiesti erinevas etnilises ühiskonnas võib nii neile kui vastuvõtjale suuri raskusi ja vägivallatsemist tekitada. Maailmas on küllaltki palju saladuses hoitud sepitsusi, mille abil tahetakse mingi tõekspidamise ja/või uskumuse ülemaailmseks levimiseks kasutada nende tõekspidajate ja uskujate võimalikult paljudesse riikidesse elama saatmist – nii legaalsete sisserändajate kui fiktiivsete pagulastena. Eespool öeldu põhjal on ülimalt tähtis, et Eesti tuleva asüüli otsija tagapõhja tuvastamist ei jäeta mõne Euroopa Liidu fanaatilise inimõiguslase hooleks – juhul kui Eesti tõesti nõustub, rahva tahet eirates, looma varjupaika andva riigi pretsedenti.
Harri Kivilo
