Ega igale poole muidugi ei jõua, kuid minu jaoks on olemas üks paik, mis ei jää ühelgi Eesti külaskäigul üle vaatamata. Vähemalt korra jõuan sinna, aga mõnikord lausa mitu korda.
Selleks kohaks on Padisel asuva Kallaste talu aladele loodud Kalju-lava, mis võib kiidelda oma suurepärase akustikaga tänu looduse poolt justkui kontsertide jaoks loodud amfiteatrisarnasele nurgakesele. Läbi suve käib seal esinejaid igale maitsele. Pileteid ostes võib kergendatult ohata, sest nende arv on kodulehel ära märgitud kui piiramatu. Saab vabalt hommikul otsustada kas õhtul kontserdile minna. See pole sugugi nii tavaline paljude teiste vabaõhuürituste puhul, kus piletid enne minu Eestisse saabumist kadunud kui kuumad saiad. Eks Kalju lavagi puhul on hea mõte populaarsematele esinemistele pääse igaks juhuks ette muretseda, sest külalisi võib sadades kohale saabuda, mispeale korraldajad on piletite müügi peatanud. Õnneks on seda juhtunud vaid mõned korrad. Lava on küll põhimõtteliselt keset loodust ja pealtvaatajatel suur ala istmetega laial oru nõlval, aga kui peaks istuma või seisma üksteisele kuklasse hingates, siis võib meeldivast elamusest kergesti ilma jääda.
Minu side Kalju lavaga algas juba kaksteist aastat tagasi koos selle sünniga. Seda tänu oma väga heale Eesti naabrile, kelle pojanaine on juhtumisi Kallaste talu peretütar Kristina Kuningas. Kristina ongi võtnud üle oma isa poolt rajatud esinemiskohaga toimetamise. Tean, et nii pere kui ka hulk sõpru ning sugulasi on talle toeks, et kõik kulgeks sujuvalt ja probleemideta.
Läbi aastate olen saanud jälgida, millised muudatused seal toimunud on. Kõik ikka paremuse poole. Tänaseks on saanud pikad puupingid värvikatte, mis heitlikule ilmale vastu peaks. Juurde on tulnud eraldi osa, kus võib lisaraha eest näiteks väiksema seltskonnaga kontserti nautida. ,,Uksed lahti“ juba tund enne etendust. Nii saab nõlva ülemisel kaldal asuvast söögikohast või pagariletist midagi maitsvat osta. Pakkuda on isegi pizzat, pannkooke ja jäätist. Ning iseenesestmõista igat sorti märjukest.
Tore on näha, et noorimaidki külalisi pole unustatud. Jah, sinna tulles ei pea muretsema, kuhu oma lapsed jätta. Nad võib vabalt kaasa võtta, sest nende jaoks on olemas uhke mänguväljak. Natuke suurematel võib mäeseljal istudes silma peal hoida, väiksemaid aga näeb aeg ajalt lava ees kontserdile kaasa elamas (kui just seal tants lahti pole läinud). Seda nii esinejate kui pealtvaatajate suureks rõõmuks.
Vaheajal jalutatakse vanu autosid ja põllutööriistu uudistama või minnakse hoopis jänestele ja kitsedele tere ütlema. On veel teisigi loomi ja linde, kuigi ega alati ei tarvitse neile peale sattuda. Mis omakorda hea põhjus uueks külastuseks.
Ja muidugi ei saa ühtegi kontserti ilma suure lõkketa pidada (kui just Eestimaal liiga kuiv pole ja igasugune tuletegemine keelatud). Kõik on ühelt poolt nii tuttav, aga samas tore, kuidas pole ajas seisma jäädud, vaid ajutöö käib täiel hool, et inimestel mugavam ja toredam seal oleks olla.
Soovitan järgmisel korral Eestit külastades mõni Kalju lava kontsert kavasse võtta. Lähedal on Padise klooster, Rummu tuhamägi, Paldiski linn ja Pakri poolsaare otse merre langev kõrge paekivipank. Kiviga on visata Noarootsi ja Valgejärve matkarada.
P.S. Kalju lava sai oma nime Eesti omaaegse tuntud laulja Kalju Terasmaa järgi, kellel kohe kõrval talu oli. Lisaks tuntakse paika kui suvekontsertide paradiisi. Nimi jäi kohale kinni, kui ühel päeval saabus kiri, millel oli Padise asemel Paradiis kirjutatud. Aga mis see Eesti meie jaoks ongi kui mitte paradiis.
