Imetlusväärne kodueestlastele on olnud sitkus, millega eesti kogukonnad välismaal on alles hoidnud eesti kultuuri ja keelt ning ustavust kodumaale. Võõrkultuuride sulatuspottide keskel on jäänud suureks väljakutseks see – mil määral on võimalik jääda eestlaseks ja säilitada tähendusrikast ühendust kodumaaga?
Meie ühine eesmärk oli riigi iseseisvuse taastamine. Vabaduse idee domineeris pagulaseestlaskonna elu. Kas suudame asendada seda ühist sihti? Välismaal olime iseseisvuse taastamise ja õigusliku järjepidevuse idee kandjad ning ikestatud kodumaalt läkitatud sõnumite edastajad. Okupeeritud Eestis riskiti iseseisvuse nimel vabadusekaotuse või oma eludega.
Tegutsesime paralleelselt. Tegutsesime mitte iseenda, vaid rahva ja riigi huvides. Riigi huvid Eestis, ühiskonna huvid siin võõrsil, on ülemad kui isiklikud, sest inimene on ühiskondlik olend.
Oleme tänaseks ammu juba harjunud, et Eesti on vaba ja iseseisev, et eesti rahvas on vaba rahvas vabal maal. Sellele vaatamata meie riik vajab ja meie ühiskond siin nõuab tugevaid käsi, tervet mõistust, edasipürgivat vaimu. Riik vajab ka meid siin võõrsil ja meie vajame oma riiki, millele meie rahvuskultuur ja keel saaks toetuda, kas aineliselt või isegi moraalselt.
Suures maailmas läbi löömiseks peavad eestlased oskama paremini kui teised. Nii see on pea kõikidel aladel, kunstis, teaduses, spordis. See on meie edu eelduseks.
Laas Leivat
