Subscribe Menu

Eesti Vabariigi aastapäeval 23.02.2014

Sajandi kaugusel Eestimaa randadel algas üks laul. See laul, lugupeetud kuulajad, on meie eesti rahva laul. Seda laulu on edasi kantud põlvest põlve ning kõlavas keeles ja miljonis meeles, edasi elab veel. See laul on praegu meie käes. Meie kohustuseks on seda õpetada ja anda edasi nooremale põlvele, et see püsiks veel kaua.

Tänase aktuse teema ongi „lauluga tulevikku". See teema valiti selle pärast, et tuleval suvel on toimumas Tallinnas 26. üldlaulupidu,
Talvi Parming - foto: Peeter Põldre

millest on osa võtmas ka 5 koori Torontost ja Hamiltonist. Laulupeo teemaks valiti seekord „Aja puudutus. Puudutuse aeg”. Laulupeol vaadeldakse laulude läbi meie minevikku ja tulevikku.

Laulupeo esimese päeva kontserdi teema „aja puudutus” püüab näidata, kuidas iga meie tegu jätab oma jälje maailmale. Jälgi uurides saame nagu natuke mõista seda aega, millal mingi jälg on jäätud. Kui tahame näiteks Vana-Egiptust veidi tunda, võime uurida hieroglüüfe. Aga kui tahame Eestit mõista, võime seda teha kuulates, mida räägivad meie laulud.

Eesti ajaloos on olnud laulud ülitähtsad. Vanemal ajal lauldi regilaule, mis kirjeldasid igapäevaseid töid ja tegevusi. Räägiti näiteks heinategemisest ja vilja peksmisest.

Oi-oi, oi-oi, oidukene,
oidus ilus heinakene,
vihun viie vikatiga,
sapitsen saja rehaga.

Räägiti ka raskustest, vaevadest ja orjaajast, mille all kannatasid talupojad sajandite viisi.

Oh, mina väike mehekene
põlve pikku poisike
öösel peksin mõisa rehed
päeval kündsin möödumaad
Kus mina istsin, seal ma nutsin
kus ma seisin, märga sein

Lauldi ka lootusest, et kui nüüd kannatada, siis tulevikus tuleb parem aeg.

Orjaaeg lõppes ja algas ärkamisaeg. Eesti talupoegadel hakkas tekkima rahvustunne ja uhkus oma keele ja kultuuri üle. Kui korraldati 1869. a esimene eesti üldlaulupidu, lauldi seal isamaalisi laule. Lauldi Kunileiu: „Mu Isamaa on minu arm, kel südant andnud ma” ning „Sind surmani küll tahan ma kalliks pidada”…
Laulupeod innustasid rahvast ja nende juhte, et oma keele ja kultuuri eest seista. Lõpuks kuulutati välja Eesti Vabariik, mille 96. aastapäeva me täna tähistame.

Kuigi vahepeal oli Eesti jälle võõrvõimu all, kanti edasi seda laulu traditsiooni nii Eestis kui ka paguluses. Eestis sai Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm” ebaametlikuks hümniks. Siin lauldi „Saa vabaks Eesti meri, saa vabaks Eesti pind”. Uus ärkamisaeg sai alguse, kui 1988. aastal koguneti massiliselt laulupeoväljakule öölaulupidudele laulma „Eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind eestlaseks loodi”. Lauldi ka „On jälle aeg selg sirgu lüüa ja heita endalt orjarüü” ning lauldi ka neid vanu ärkamisaja laule uute tõlgendustega. Lydia Koidula sõnad olid jälle südames: „Mu Eestimaa, oh looda: ehk nüüd need ajad muutuvad”.

Aga tänase aktuse teema on „lauluga tulevikku“. Seega pöördume ka laulupeo teise päeva kontserdi teema poole, milleks on „puudutuse aeg”. Kui aja puudutus oli meie eelkäijate jälgede vaatamine, siis „puudutuse aeg” tähendab, et on meie kord jälgi jätta. Iga meie tegu, iga liigutus, iga mõte puudutab maailma. Mida meie siin praegu teeme, see jätab oma jälje, mida meie järeltulijad saavad kord uurida. Ei tea, millised jäljed meist alles jäävad?

Kuidas kindlustame, et meil on eestimeelseid järeltulijaid, keda puudutaks meie jäljed? Eks oli mu vanatädil omamoodi õigus, kui ta mulle ükskord ütles: „Talvi, ole nüüd tubli ja sünnita hästi palju tublisid eesti lapsi”. Hando Runneli sõnad ütlevad, et „maa tuleb täita lastega, maa oma enda lastega ja laulude ja lastega. Maa tuleb täita lastega.” Aga miks on laulud niisama olulised, kui lapsed? Laulud räägivad meie lugu. Nad seletavad meie ajalugu, meie rahvusväärtusi, meie armastust kodumaa vastu, meie kultuuri.

Kuidas me siis maailma lauludega täidame? Me säilitame ikka vanavara, aga loome ka uusi laule, mis räägivad meie praegusest ajastust. Kaasaegsetelt noortelt heliloojatelt Eestis on tulnud palju uusi, ilusaid laule. Näiteks, minu lemmiklaul selle aasta laulupeo kavast on „Muusika”, mida kirjutas helilooja Pärt Uusberg, kui ta oli 22-aastane.

Laulu ei pea aga looma professionaalne helilooja. Igaüks, kes loob laule, kas gaidide-skautide laagriteks või bändidele, loob laule, mis räägivad meie praegusest siinsest elust. Igaüks nendest lauludest on nagu jalajälg meie suuremal rahva laulu rajal. Mida rohkem jälgi, seda laiem see rada ja valjem see laul.
Kui heliloojad loovad laule, siis lauljate hääled täidavad maad lauludega. Meie jäljed tulevad meie häältest. Lauldes puudutame kõiki neid, kes meid kuulavad ja kes meiega kaasa laulavad. – Mulle meenub üks aeg, sõpradega lõkke ääres istudes, kui hakkas üks meist laulma „Ta lendab mesipuu poole”. Korda mööda hakkasime teised kaasa laulma ja lõpuks laulsime neljal häälel. Taipasime, et kuigi me olime kõik erinevatest linnadest, me kõik oskasime seda laulu. Me tulime kokku, jätsime vaevad ja laulsime. „Mesipuu” on selline laul, millega tunned, et su mõtted ja tunded lendavad üle mere meie mesipuu poole.
Mõelge, kui see üks laul saab meid nii mõjutada, milline mõju on laulupeol osalemine noorele väliseestlasele. Kümme aastat tagasi reisis Toronto Eesti Koolikoor esimest korda üldlaulupeole 60 noore lauljaga. Mina olin üks nendest lauljatest. Ma ei olnud kunagi varem näinud nii palju inimesi ühte kohta koondatud, kõik laulmas üheaegselt ja rütmis. Ma olen sellest ajast saadik olnud vaimustatud koorimuusikast ja astunud Estonia koori ridadesse. Meie esimestest Koolikoori lauljatest on vähemalt 10, kes praegu laulavad täiskasvanute koorides Torontos.

Laulupeol osalemine tõi kaasa ka teisi meeldejäävaid mälestusi Eestist. Pärast laulupidu veetsime kaks nädalat reisides läbi Eesti helekollases safari-loomadega kaunistatud bussis. Jalutasime vanalinna müüride vahel, ronisime Suur Munamäe tippu, puudutasime lossivaremeid ja matkasime looduses. Selle reisi mälestused on mulle jäänud kõige erksamateks. Eestimaa võlus mu nii ära, et ma tahtsin sinna minna pikemaks ajaks — päris elama.

Kaks aastat tagasi saingi võimaluse minna Tartu Ülikooli vahetusüliõpilasena. Lisaks sellele, et õppisin hästi palju eesti keelt, sain näha, kuidas on Eestis elada. Mulle eriti meeldis eesti loodust avastada. Sain käia rattamatkal Võrtsjärve ääres, rabamatkadel, metsalaagris, orienteerumas ja sain tantsida talvetantsupidudel. Käisin ka Vanemuise teatris, kus vaatasin kõiki muusikale, mis aasta jooksul mängisid. Talvel nautisin Tallinna jõululaata. Ja iga päev teel tundidesse jalutasin läbi Tartu raekoja platsi ja nähes sajandeid vanu hooneid imestasin, et ma tõesti olen sellises ajaloolises kohas.

See kõik sai alguse sellest kolmenädalasest Koolikoori reisist, kümme aastat tagasi.

Mul on suur rõõm täna näha nii palju noori lauljaid, kes Koolikooris laulavad ja suvel Eestisse reisivad. See on viies Koolikoori reis laulupeole, iga kord kaasates rohkem ja rohkem uusi lauljaid. Nüüd, noored, on teie kord Eestisse minna ja meie Isamaad avastada. Praegu on ta ehk veel kauge maa, millest olete Eesti koolis õppinud. Aga oodake, kuni olete laulukaare all ja laulud helisevad teie ümber. Seistes nii lähedal teistele lauljatele, kindlasti kohtate uusi sõpru. Võib-olla satute tätsa esiridadesse, nii kaugel lava ees, et te peate ringi keerama, et dirigenti jälgida ja siis teil on võimalik näha 25,000 lauljat, üheskoos. Kuulete seda helinat, mis läheb rinna sees kangemaks ja kangemaks.

Kes on üks kord laulupeol laulnud tahab ikka ja jälle seda elamust kogeda. Jaanuarikuu laulupeo laululaagris, nimega Lalala, osales umbkaudu 200 Toronto piirkonna ja USA lauljat, kes kavatsevad suvel laulupeole minna. Saime suurepärase õppuse laulupeo kunstilise juhi Hirvo Surva käest. See oli nii vaimustav, et mõned, kes ei kavatsenud alguses laulupeost osa võtta muutsid meelt.

Eestis muretseti, et huvi laulupidude vastu hakkab langema pärast taasiseseisvumist. Tegelikult on see hoopis vastupidi. Koorides osalejate arv on aina kasvanud. Sel aastal taotlevad 36,000 lauljat 25,000 kohale. „Ei sure see laul, see lugu”.

Kui leidub, Hemingway ütlemise järgi, igas sadamas vähemalt kaks eestlast, siis on ka igas sadamas eesti laulu… ja kindlasti juba neli laulukoori. Ja igas sadamas kostab see laul veidi teistmoodi.
Meie kõikide hääled, meie kõikide puudutused on olulised. Koos me jätame raja, täis jälgi. Mida rohkem me laulame, tantsime, räägime eesti keeles, mida rohkem me korraldame ja käime eesti üritustel, mida rohkem me võimaldame oma noortel laulupeost, tantsupeost osa võtta, seda valjemaks läheb meie hääl, meie laul.

See laul algas sajandi kaugusel Eestimaa randadel. Emade keeles, isade meeles, meieni kandus see. Laulame julgelt edasi! Lauluga tulevikku!

Talvi Parming

Read more