Pärast 20. augusti 1991 deklaratsiooni avaldamist igapäevane elu Eestis märgatavalt ei muutunud. Ajutine valitsus ja ka uut põhiseadust kirjutav Põhiseaduse assamblee pidasid oma tegemistes ja põhiseaduse sätete sõnastamises oluliseks venelaste ja Venemaa soovidega arvestamist. Ilmselt soovitasid nii toimida iseseisvuse taastajaile ka nende sõbrad lääneriikides. Võib arvata, et osa iseseisvuse taastajaid ei teadnudki, et Eesti Vabariigi loojad suutsid ühe arengult mahajäänud Tsaari-Venemaa provintsi muuta kahekümne aastaga hästitoimivaks Euroopa riigiks just selle tõttu, et toona ei peetud vajalikuks teistelt nõu küsida. Riiki asuti juba üheaegselt Vabadussõja võitlustega organiseerima ja kujundama oma aadete ja soovide kohaselt.
Okupatsioonieelses Eestis oli elu kõigi valdkondade hästi korraldamine riigivõimu esmatähtis ülesanne. Soome ja Rootsi majandusliku ja kultuurse olukorraga oldi aastal 1939 enam-vähem samal tasemel ning kõik see oli saavutatud ilma välismaiste investeerijate abita. Tänapäevase Eesti üldist olukorda toonasega võrreldes tuleb hämmastusega meenutada, et siis: haaras intensiivne kultuuriline isetegevus kõiki maakondi; oli hästi arenenud ühistegevus, eriti kvaliteetse või, liha ja munade lääneriikidesse turustamisel; oli põhiseaduse kohaselt noorte kasvatamine vaimselt, kõlbeliselt ja kehaliselt tublideks ja väärikaiks Eesti kodanikeks vanemate kui ka riigi ja omavalitsuste tähtsamaid ülesandeid; eestlased ei vihanud sakslasi, venelasi, juute ega teisi rahvusi, kuid riigivõim ei jätnud avalikult ja tähelepanuväärivalt tähistamata mitte ühtegi eestlastele meelepärast ajaloolist sündmust või muud tõika, ka siis, kui sakslased või venelased oleksid võinud neid tähistamisi solvavaks pidada. Oluline on märkida, et vähesed venelased ja sakslased, kes jäid või tulid iseseisvunud Eestisse elama, ei taotlenud endi riigi loojateks pidamist. Et eestlased oma rahvuslikku pärandit kõrgelt hindasid, kinnitab eestlane olemise tahe, mis jäi jõuliselt püsima märkimisväärses ulatuses väga pikal okupatsiooniajal ja paljudel ka pagulaspõlves.
Eesti on mitmetigi edukas olnud ning riigivõimu esindajad on suure hoo ja hoolega mööda maailma ringi sõitnud ja sõprussidemeid loonud ka kõige kaugemates paikades olevate riikide parlamentidega ja/või poliitikutega – ikka selleks, et need hakkaksid Eesti iseseisvust kaitsma. Kui Eesti äärealad oleksid kümneid kordi kaugemal olnud, küllap oleks riigivõimu esindajad hakanud Eestiski ringi sõitma – väikses Eestis polnud aga midagi, mida riigi kulul oleks olnud vaja vaatama minna. Kõike tehtut ja tegemata jäetut kaaludes tuleb paratamatult järeldada, et järjepidevalt de jure olemas olnud Eestit ei olegi tahetud taastada. Esmatähtsaks on peetud mitmesaja tuhande venelase eesti ühiskonda lõimimist.
Lääneriikide soovituste kohaselt ja/või Venemaa ees hirmu tundes arvati, et Eestil on kasulik siia elama saadetud venelased kiiresti, Edward Lucase termini kohasteks „uuteks eestlasteks” muundada. Ometi oleks poliitikud ja ajakirjandus pidanud tajuma, et siia elama saadetud ei tulnud sõjapakku, ei taotlenud asüüli ega olnud Eesti poolt kutsutud sisserändajad. Nõukogude Liit saatis suurel hulgal oma kodanikke siia elama vaid selleks, et eestlased võimalikult kiiresti vene rahvusse sulandada. Iseseisvuse taastajad justkui ei tahtnud teada, et suure rahvuse liikmed üldiselt ei taha väikese rahvuse alluvuses olla, eriti kui nad või nende vanemad olid eelnevalt väga pikka aega tolle väikese rahva hulgas võimuritena elanud. Võib-olla loodeti, et Vene Föderatsioon muutub heatahtlikuks naabriks, kui Eesti hakkab siiasaadetuid ja nende järglasi käsitlema erakorraliste kutsutud sisserändajatena ja Eesti multikultuurseks riigiks kujundajatena. Aastal 2008 olnud rahvastikuministri arvates „tänapäeva demokraatlikes riikides pole enam monokultuurseid ühiskondi ning et Eestit võib juba täna pidada mitmekultuurseks ühiskonnaks” (Eesti Elu 11.04.08).
Eesti riigivõimu keskendumine kutsumata sisserändajate massi abil muuta Eesti moodsalt kahekultuurseks riigiks, on ilmselt mõjutanud Vene Föderatsiooni järeldama, et Eestit on kerge rahvusvahelises kohtus sobival ajal defineerida üheks Nõukogude Liidust lahkunud liiduvabariigiks. Selles, et Venemaa soovib oma rüppe tagasi saada Balti riike, pole mõtet kahelda. Üha tihedamini on Vene Föderatsioon hakanud taunima neid, kes Nõukogude Liitu ei taha Euroopa vabastajaks pidada. See, et vabastajad jäid nende poolt vabastatud riikidesse räigelt inimõigusi rikkuma ligi pooleks sajandiks, seda teada ei taheta. Häbiväärselt pole ka Euroopa Liit ega Ida-Euroopa riigid pidanud vajalikuks alustada Nõukogude Liidu räigete inimsusevastaste kuritegude üle kohtulikku menetlust. Sellist menetlust pole ka senini võimul olnud eestlased, end rõhutatult suurteks Eesti patriootideks pidajad kaasa arvatud, pidanud vajalikuks algatada.
Kõik Venemaa väited Eesti Nõukogude Liitu vabatahtlikult astumise kohta kaotavad oma pädevuse aga niipea, kui Eesti Vabariigi järjekestvuse kinnitamiseks hakatakse okupatsioonieelset olukorda tegudes taastama. Enne juunit 1940 olnud olukorra taastamiseks peab riigivõim lõpetama Eesti okupeerimise ja selle käigus sooritatud räigete inimsusevastaste kuritegude ajalooliseks paratamatuseks pidamise ning: tutvuma kehtivate dokumentidega ja rikkaliku pildimaterjaliga, mis kinnitavad, kus paiknes rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti ja Venemaa vaheline riigipiir ja selle tähiste sinna tagasi paigaldamist Venemaalt nõudma; tajuma, et Tartu rahulepingu osaline muutmine võib võimaldada koos teiste, senini salastatud lubamiste, tegemiste ja/või tegematajätmistega, kogu rahulepingu kehtivuse tühistada; nõudma end Nõukogude Liidu õigusjärglaseks tunnistanud Vene Föderatsioonilt kõigi okupatsioonikahjude hüvitamist; lõpetama kõik lõimimisprogrammid, sest ei eestlased ega siinsed venelased ei soovi oma rahvuslikku kuuluvust minetada; käsitlema Eestis elavaid venelasi mitte teise rahvusliku kogukonnana, vaid vähemusrahvusena, riigikogu poolt vastu võetud seaduse kohaselt; tajuma, et riigi elu korraldamiseks vajalikel riigikogu ja kohalike omavalitsuste hääletamisel saavad kandidaatidena ja valijatena osaleda vaid need, kelle riigikeele oskus on piisav riigis toimuva jälgimiseks ja otsuste tegemiseks.
Riigi nimel toimijateks ei peaks nüüd enam olema need, kes okupatsiooniaastatel olid innukad kommunismiehitajad. Veelgi vähem peaksid riigivõimu rakendama pürgima need, kes okupatsioonieelset Eesti Vabariiki ei taha tõeliselt taastada. Eestlaste rahvusena kestma jäämine võib väga suurel määral oleneda ka sellest, kas uueks presidendiks valitakse aastal 1918 loodud Eesti Vabariigi kõigis aspektides taastamise nõudja või okupatsiooniaja ajalooliseks paratamatuseks pidaja ja Venemaad suurte kingitustega meelitaja. Loomulikult peaks kõik eestlased selles küsimuses oma arvamusi väga tähelepanu väärivalt esitama.
Harri Kivilo
